Minu reisipäevik

Metsavendade punker Viljandimaal

2010-11-24T14:17:00.006+02:00

Jap ... kui nüüd hasti läheb, siis homme on ees ootamas avastusretk Viljandimaa metsadesse ja katsume selle punkri sealt ülesse leida. Hetkel pn põnevustase kõrgel, vaatame, mis juttu ma sii homme või ülehomme pajatan.

Rohkem sellest punkrist saab teada siit:
- ajaleht Sakala
- ERR uudised
- kylauudis.ee

---

No nii... seekord siis seal käidud ja punker ülesse leitud. Mis sest, et kohale jõudsime õhtuhämaruses ja seetõttu tagasitulek seda enam lahedam - läks meie matk tõsiselt asja ette ... kena loodus ja väga tore elamus! Punkrisse minekuks on mõistlik taskulamp kaasa võtta - meil oli see olemas ja seega saime punkri sisemusest väga hea ülevaate. Egas siin midagi rohkem kirjutada olegi - hea seltskond kaasa ja tuld avastusretkele ... elamus saab olema meeldejääv :)

Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks ...

2010-11-04T10:26:00.000+02:00

Armas mõte ...

2010-10-11T11:57:00.001+03:00

"Kui sa oled nii kehv, et sul pole vaenlasi, siis sa ilmselt ei tee midagi või teed midagi nii halli, mis kellelegi korda ei lähe," Juku-Kalle Raid.

Kaua pole vist reisinud ...

2010-10-08T21:23:00.002+03:00

Eip ...päris nii see nüüd ei ole. Lihtsalt on viimasel ajal nii kiire olnud, et pole kirjutamiseks eriti aega jäänud. Nii kurb, nii kurb :(

Aga alles selle nädala alguses sai Leedus seminaril käidud ja asukoht oli tegelikult imekena.
Tagasiteel käisime Läti nunnakloostrist läbi ... jah, omapärane tunne oli see ...

Internetinė televizija |

2010-07-12T13:30:00.000+03:00

Internetinė televizija

Homme siis suund soojale maale ... :)

2010-06-08T22:21:00.003+03:00

Küpros
algallikas http://et.wikipedia.org

Küprose Vabariik on saareriik Vahemere idaosas. Asub lõunapool Türgist, põhjapool Egiptusest ja Kreekast kagu suunas.

Küprose saar on saar Vahemere idaosas Türgist lõuna pool. Saarel paiknevad iseseisev Küpros Vabariik, tunnustamata Põhja-Küprose Türgi Vabariik ja Suurbritanniale kuuluvad Akrotiri ja Dhekelia. Saar on suuruselt kolmas saar Vahemeres.

Küpros on suuruselt kolmas saar Vahemeres ja üks suurimaid turismi sihtpunkte. Küpros saavutas iseseisvuse 1960. aastal. Riigi ametlikeks keelteks on kreeka ja türgi keel. Laialdaselt kasutatakse ka inglise keelt.

Pealinn on Nikosia, pindala 9251 km², de facto 5364 km2, rahvaarv (2010.a.) 801 900
rahaühik EURO

Vaatame, mida me sealt siis huvitavat leiame :)

21...23. mai 2010 Võrumaal, osalemas ekspeditsioonil Suurt Munamäge vallutamas

2010-05-29T08:38:00.002+03:00

Et kõik ausalt ära rääkida, siis tõesti, selle aasta miakuus toimus esmakordselt Suure Munamäe ekspeditsioon – ehk retk Haanja looduspargis Suurele Munamäele ürglooduse ja pärandkultuuri kaitseks.

Korraldajaks ja ürituse eestvedajaks oli SÜ Taevatäht eesotsas Aigari, Ingo ja Elis'ga. Retke tegi väga huvitavaks asjaolu, et osalejaid oli väga mitmest riigist, lisaks Eestisle Mehhikost, Inglismaalt, Saksamaalt, Jaapanist. Retk kulges Haanja looduspargis trassil Kiidi – Rõuge (Rõugu) – Haanja (Haani) - Suur Munamägi. Retke eeldatav lõpp ja Suure Munamäe vallutamine pidi toimuma pühapäeval kell 11:00.

Kui algseslt planeerisime kaasata retkele ka meie hobused Are ja Rosita, siis kokkuvõttes leidsime, et nende transpordi organiseerimine läheb ehk veidi keeruliseks ja seetõttu jätsime nad kenasti koju. Nii jäi mul ära mure meie Aamose pärast, kes üksi kodus olles oleks võinud igasuguseid rumalusi korda saata. Ja tänu sellele sai ka Rauno meie retkest osa võtta.

Ekspeditsioon algas Rõuge ürgorust Kahrila järve äärest Kiidilt (www.kiidi.ee) laupäeva hommikul. Tegelikult sai aklimatiseerumisega alustada juba reede õhtul, kui toimus meie ühine tutvumisõhtu, meeleoluka muusika (eriti meelidv oli Fibrill esinemine), tantsu jm meelelahutusega.

Hommikul väike kehakinnitus ja asjade kokkupakkimine, ning meie matk võis alata. Suunal Kiidi-Rõuge seadsime oma sammud Rõuge ürgoru poole. Täis optimismi, rääkimata sellest, et pakkusime ennast vabatahtlikult metsikute ja verejanuliste sääskede meelevalda.

- - - - -

Aklimatisatsioonilaager toimus Hallimäel Maasikmäe talus. Kuna ees ootas Baltimaade kõrgeimate tippude vallutamine, alustatati Suure Munamäe ekspeditsiooni viimast katsumust pühapäeva hommikul väga varakult ning täpselt kell 11 päeval sai ühtse rahvusvahelise meeskonnana Baltimaade kõrgeim mäetipp vallutatud.

09. mai 2010.a. 20:29 KOPENHAGENI LENNUJAAM

2010-05-29T08:25:00.001+03:00

MIKS SIIN ... LAHENDUS lihtne - Müncehi lend lihtsalt tühistati 2 tundi enne lendu eeldatavalt tuhapilve tõttu. Üldiselt mul läks hästi, sest sain ainult pool tundi hilisemalt Kopenhaageni lennule ja siit läheb lend edasi tunni aja pärast. Vooluga on siin veidi raske, leidsin ühe katkise pistiku, aga sinna oma juhet sisse panna ei söandanud. Net tasuline.

Muide, eestlased on lahedalt lärmakad, ehk nad arvavad, et on ainukesed lennukis ja seetõttu võivad teineteisega kõva häälega muljeid vahetada. No-neh, hetkel aga kõik, sest arvuti aku on täitsa otsas. Tallinnasse peaks jõudma kell 11 öösel ja siis sealt jääb veel kojusõit.

Seekordsel lennukisõidul Kopenhageni lennujaamast Tallinna nägin seda taas - nimelt oma ümmargust vikerkaart. Aga nagu ka eelmisel korral - loomulikult ei olnud mul mu fotokat käepärast ja pilt jäi taaskord tegemata. Lootust annab mulle aga see, et kui hästi läheb, siis on mul seda ilusat asja võimalik näha ehk veel kord. Ja oma fotokat hoian igal juhul käepärast. Lisaks vikerkaarele oli tore näha meie lennukist veel ühte lennukit meist altpoolt läbi lendamas. Seda pilti pole ma tegelikult veel enne kohanud. Armas elamus oli.

Aga muidu veidi ka üldiselt lennust. Kuna meid "istutati" ümber teisele lennule, koheldi meid seal päris lahedalt. Nimelt olime me nn premium äriklassi reisijad ja meile rakendusid päris meeldivad soodustused - toitlustus, veinid jms. Igal juhul minu sõbrad eestlased, kellega koos Brüsselist ühist reisi alustasime, kilkasid päris korralikult ja avalikult, kui palju nad millist alkoholi tarbinud olid. Kopenhagenist Tallinna reisil istus üks tädidest minu kõrval ja peale seda, kui ma sulaselges eesti keeles tomatimahla küsisin, jäi ta üsna vaikseks ... juhtub, eskju.
Igal juhul on selge see, et olles võõral maal, ära ole selles eriti kindel, et sa seal üksi oled ja endale kõike lubada võid. Asi ei pruugi mitte väljaspoolt kõrvalt vaadates eriti ilus olla.

09. mai 2010.a. Brüsseli lennujaam 14:17

2010-05-29T08:22:00.001+03:00

uups ... aeg see läheb tõesti imekiiresti. Avaastasin hetkel, et olen oma kirjatüki siin lisamata jätnud ... siin aga siis minu meenutused viimasest Brüsseli reisit.

Aega mu lennuki väljumiseni on hetkel veel päris palju. Kuna aga oma pagasiga ei ole meeldiv mööda linna jalutada, siis peale hotellist väljaregistreerimist suundusin rahulikult lennujaama poole. Üldiselt on see väga hea, kui peale seminari lõppu ei pea lennukile kiirustama ja sul on piisaval aega, et võõras linnas võõra transpordiga ekselda. Mida ma aga järgmine kord teen, on see, et kasutan taaskord rongi ja metrood sihtkohta jõudmiseks. Väga mugav ja kiire transpordiviis, ei mingit võimalust eksimiseks ... loomulikult kui tead kuhu ja mis ajaks jõudma peab.

Igal juhul on Brüsseli lennujaam hea ja mugav olemiseks. Netiga on siin keeruline ja ja elektriga samuti, kuid kogu aeg ei peagi ju arvutis istuma ... igal juhul õhtul kella 22ks peaksin jõudma Tallinnasse ja sealt siis vee kojusõit.

21:13 Hotel Bristol Stephanie, Brüssel

2010-05-06T21:23:00.001+03:00

Õhtul käisin linna peal jalutamas. Üksinda on seda muidugi üsna igav teha, aga omaette elamus oli see küll. Uurisin, kuidas saab hotellist tagasi raudteejaama – polnud hullu midagi, Brüsseli s orienteerumine väga keeruline ei ole. Kindel on see, et raudteejaama tasub tagasi minna metrooga. Pilet sõiduks on mul olemas hetkel 3 päevaks ja sõida nii palju kui tahad. Kokku läks see maksma mul seekord 9,50 EUR. Ja seda varianti ma siis õhtupoolikul kasutasin – õppisin metrooga liiklema ja külastasin huvitavamaid kohti. Kaugele ma väga täna ei läinud, sest homseks tuleb veel eeltööd teha. Kuna aga net on siin tasuline, siis katsun kõigepealt oma materjalid kätte saada. See tähendab aga, et pildid lisan siia jutule juurde siis kui parema interneti saan. Ja siis veidi juttu ka juurde.

13:05 Brüsseli lennujaam, kohaliku aja järgi. Rongis ja suundun rongijaama Midi

2010-05-06T21:22:00.000+03:00

Seekord otsustasin reisida rongiga. Lennujaamast kuni raudteejaamani. Hea üllatus oli see, ehk tegelikult päris kaval äri, et Brüsseli lennujaamas oli mul üks aktiivne abiline, kes mind usinasti juhatas. Ja lõpuks 40 eur’i eest hotelli ukse ette lubas viia. Väike arvestus ja seiklushuvi hinges,. Pidin ma talle siiski ei ütlema. Kell on alles üks päeval ja mul terve päev aega seigelda ... miks ja kuhu ma kiirustan ... nii ma istungi hetkel rongis, mis umbes 20 minutiga peaks sihtkohta jõudma. Netti siin ei ole ja voolu ka mitte, aga see-eest ilusad vaated. Lisaks pileti hind 5,05 eur’i. Lennujaamas olles leiab rongi väga lihtsalt ülesse, tuleb minna vaid märkide järgi ja ... kohale jõuadki. Rongid võtavad su peale -2 korruselt. Hetkel nüüd naudin rongisõitu ja linnavaateid.

Muide, oma koti sain ühes tükis kätte ja Belgia on võrratult ilus, kevadiselt kena roheline.

06. mai 2010 10:15 Müncheni lennujaam, Saksamaa

2010-05-06T21:20:00.000+03:00

Kohalik aeg on siin tunni võrra maas. Minu lennuk väljub 10:45, st hetkel on mul aega piisavalt.

Reis Tallinnast-Münchenisse oli väga hea. Muidugi ... sõitsime täna vist mööda kõrvalteid, raputas nagu oleks kogu aeg aukudest läbi sõitnud  Aga muidu oli äärmiselt sujuv õhkutõusmine ja maandumine. Üllataval kombel ei mõjunud see täna absoluutselt kõrvadele. Ei saanud arugi kui start ja maandumine tehtud. Veel oli lennuki pardal ka hästi meeldiv teenindus. Tahate või mitte, aga siiski on lennu ajal hea saada väikest kehakinnitust. Kunagi oli selle üle tõsine arutelu ja mõned lennufirmad lõpetasid ära toitlustuse pardal. Loomulikult on asi võetav ühelt ja teiselt poolt vaadatuna, aga ... siiski.

Muideks, siin lennujaanas on lahedad putkad suitsetajatele tehtud, sellised pisikesed ... ja suitsetajaid täis ... lahe!

Internet on lennujaamas olemas, kuid tasuline, kuid see-eest on vabalt ootesaalid olemas voolukontaktid ja istekohti ka piisavalt. Lisaks on lennujaamas liiklemine lihtne ja arusaadav, suunavad sildid ilusasti väljas ja oma väljumisvärava leiab väga ilusasti ülesse. Minu tänane väljumiskoht asub täitsa lennujaama lõpus, G02, pikk maa oli tulla, kuid see-eest on siin hetkel imerahulik :)

Mh ... ja seda ka veel ... laskur-sanitari kursusel õppisime igasuguseid nakkushaiguseid ja satikaid. Ja muide, vetsus käies on üks selline satikas endale võimalik omandada. Tegemist on trihhomonoosiga, mis on üsna levinud haigus ja mis peamiselt levib sugulisel teel, kuid selle võib saada (kuigi õnneks harvemini) ühiskondlike ruume kasutades, nt.basseini ääre peal istudes ja WCs. Trihhomonoosi põhjustab algloom Trichomonas vaginalis, ehk see ongi see satikas mida eespool mainisin. Ja Müncheni lennujaam on esimene, kus ma WC poti puhastusvahendiga kokku puutusin. Hea variant, muide.

Tallinn - München - Brüssel

2010-05-06T05:46:00.004+03:00

Varahommik. Aga siiski õigel ajal Tallinna lennujaamas. See tähendab seda, et kui ikks õigel ajal kodust välja saad ja oma asju viimasele minutile ei jäta, siis saad reisi ajal ennast ka rahulikumalt ja mugavamalt tunda.

Muidugi - eile õhtul ma nii rahulikku meelt nüüd küll ei olnud :)
Nimelt aeti mul Heifer tööasjadega kõik asjad nii peapeale kui vähegi võimalik. See tähendab, kui planeerisin endale jätta aega asjade pakkimiseks ning õhtul varasemaks magamaminekuks, siis kõik minu lootused purustati, kui hommikul alustasin ja õhtul nii poole kümne paiku lõpetasin projektide kulude ja eelarvete ülevaatamistega. Ausalt ... õhtuks olid juhtmed ikka juba täitsa koos. Kõige suurem mure ka sellega, et reisikott oli ka veel pakkimata.

Aga meelde tuleb siin kohal ühe mu parima ülemuse arvamus, et reisile minnes on tavaline asi, et kaasa saavad need asjad, mida üldjuhul ei vaja ja maha jäävad vajalikud asjad. Eks näis ... igal juhul said asjad kotti pandud ja siin ma siis nüüd olengi. Ees ootamas lendu Müncheisse.

München on tegelikult Saksamaa Baieri liidumaa pealinn. Ta asub Lõuna-Saksamaal Isari jõe ääres. Linna elanike arv on 1 315 476 (30. juuni 2008). Ta on sellega Berliini ja Hamburgi järel suuruselt kolmas linn Saksamaal. Linna vahele ma seekord jalutama ei lähe, kuid hea info seda teada :) Loodame, et sealses lennujaamas ka net olemas on, sest vaheootamist tuleb seal ca 2 tundi.

Ja loodame, et nad minu uut reisikotti seal pagasis seekord ära ei lõhu. Hirmus kulukaks läheb kui iga reisi järel uue koti ostmna peab ;)

Seminar Riias ja tagasisõit Eestisse, 30.aprill 2010.a.

2010-05-03T14:39:00.012+03:00

Osalesin siis koolitusseminaril ja üldkokkuvõttes, kuigi tänu meie omavahelisele kokkusaamisele Heifer raames, jäid mul kahjuks mõned osad seminarist puudu, kuid siiski minu õnneks tehti põhilised kokkuvõtted grupitöödest järgmisel päeval. Sain siis täiesti hästi osaleda ja ... väga huvitav oli.

Eelkõige Soome ettekandja Lappalainen'i esitlus (siinkohal oli tegemist hämmastava sarnasusega minu tuttava Evelyniga - eks ma näitan talle mõnda pilti). Igal juhul sain ka mina juurde häid mõtteid ja ideid. Loodan peatselt kätte saada ka üritusel esitletud ettekanded.

Tagasisõit oli meeleolukas. Seda otseses mõttes. Kuigi vaatasin eelmisel õhtul järele oma tagasisõidu teekonna ja see tundus olevat üsna lihtne, osutus asi siiski veidi keerulisemaks kui olin arvanud. Esiteks olin sattunud liiklustihedasse hetke ja teiseks - ei olnudki nii kerge orienteeruda ilma kaartita nendel vanalinna ühesuunalistel teedel. Aga leidsin enda jaoks laheda lahenduse - taipasin teha google kaartist fotoülesvõtte ja hiilgama hea oli seda kasutada, sest tänavanimed olid küll kehvasti, aga siiski üsna loetavad. Ja näiteks punase tule all seistes oli hea täpsustada kus kohas parasjagu asud. Lisaks - kuna tänanimede ja siltidega on tõesti üsna kehvad lood (väikesed, või puuduvad üldse), siis oli väga hea teha pilt ja selle järgi täpselt aru saada, kus kohas sa parasjagu asud. Igal juhul (häda ei anna häbeneda), kavatsen ma seda varianti kasutada ka edaspidi.

Igal juhul sain ma Riia linnas välja ilma suuremate viperusteta, aga kui ikka päris aus olla, siis olen seal ikka ekselnud küll ... meelde tuleb mõne aasta tagune reis Riia lennujaama ... kaarti polnud, olulised infoviidad olid tookord minu jaoks väga halvasti leitavad ja kuna oli kiire ka, siis ajasid vahepeal need tupikteed mind ikka kurjaks küll :)

Täna ja homme siis naabervabariigi pealinnas Riias

2010-04-29T21:25:00.006+03:00

Net olemas ja päev kisub tasapisi õhtusse.

Kuupäev täna 29.aprill, kellaaeg 21:26. Hetkel asukoht Läti Vabariik Riia Dzirnavu street 33 Alberts Hotell, 8 korrus tuba 801. Reisi eesmärk - osalemine seminaril "Baltic Regional Seminar on Global/Development Education", esindamas Baltic Foundation Heifer projektide tegevust. Teada ju on, et meie Heifer projektid on tihedalt seotud koolitusalaste tegevustega ja meilgi on koolituste läbiviimiseks kasutada üsna omapärane ja huvitavalt toimiv mudel.

Muidugi, et õigeks ajaks, ehk kella 10'ks kohale jõuda, tuli kodust välja sõita päris varahommikul. Äratus kell 5:30 ja teele asusin pool tundi hiljem. No ütleme, et veidi üle 3,5 tunni ikka kulutasin sõidu peale ära küll. Kõige rohkem läks aega Riia linnas ja seda esimese ärapöödekoha ülesseleidmisega. Kui juba õige teeotsa kätte sain, siis edasine oli juba imelihtne - Google kaarti väljatrükk sobib seiklemiseks igati hästi. Selle ainukene puudus on et ala jääb pisikeseks. Igal juhul olen mina enda jaoks küll kummutanud väite, et Riia linnas keeruline liigelda oleks - kui tead kuhu minna ja hea kaart olemas - pole siin hullu midagi :)

Kehvem elamus ootas mind maanteel peale Valmierat ja enne kiirtee peale jõudmist. Seal arvas üks sõiduauto, et alustab rekkast möödasõitu minu vastutulemist arvestamata. Nii oligi, et veidi enne, kui me rekkaga ninapidi ühele joonele jõudsime, oli mulle vastutulev sõiduk rekka kõrval. Egas mul muud üle jäänud, kui teepeenrale sõita. Selle kohta saab öelda, et kõik on hästi, mis hästi lõppeb. Esialgu oli selline ehmatus, et ise ka ei saanud sügavalöt aru, mis toimus. Pärast tagantjärele mõeldes ei tahaks samas situatsioonis teist korda enam küll olla. Seekord oli teepeenral veel piisavalt ruumi, kiirus normaalne ja reaktsioon õigeaegne ... kuid mitte alati see ei pruugi niimoodi olla ...

Aga homme hommikul jätkame oma seminariga ja loodan lõunapaiku koduteele tagasi asuda.

Saaremaal 19..20. aprill 2010.a.

2010-04-26T11:38:00.018+03:00

Saaremaale minek käib ikka teadaolevalt praamiga üle väina. Hetkel on suvitajaid vähe ja seetõttu ei ole veel vajalik enne ülesõitu praamipiletit broneerida. Suve poole on see tegevus aga igati mõistlik, kui ei taha pikas praamisabas passida.

Igal juhul seekord õnnestus mul vaid 30 sekundit hilineda, et täistunnisest praamist maha jääda.

Õnneks on Saaremaa praamidega selline lugu, et nende sõidugraafik on neil üsna sage ja väga pikalt uut praami ootama ei pea. Kuna minu planeertud väljasõit jäi fotokonkursi projekti koostamise ja esitamise pärast tunduvalt hiljemaks, siis kahjuks luhtusid kõik mu plaanid veel õhtul mõnda Heifer pere külastada – ei ole ju sobiv lihtsalt niisama kella üheksast õhtul ukse taha ilmuda ja öelda, et tere mina siin. Võtsin seega siis otse suuna oma öömaja poole.

Järgmisel päeval alustasin oma Saaremaa tuuri. Seekord oli mul plaanis liikuda marsruudil Lümanda – Sõrve - Kuressaare – Tõnija – Heltermaa.

Enne veel väike kõrvalpõige Karujärve äärde – tõeliselt tore koht. Selle koha kohta peaks ütlema, et ilma seal käimata jääb nagu millestki puudu ... vähemalt minu jaoks. Sai seal käidud juba lapsepõlves, kui Karujärve oli väga populaarne koht. Ehk tänapäeval on asjalood veidi teised ja võimalusi rohkem, kuid loodus on seal kena ja omanikud teevad tõsist tööd puhkusetingimuste arendamiseks.

Elamus - seekord õnnestus mul näha ka Karujärve kohalikku „Nõiakaevu“ ja minu poolt pilt teile vaatamiseks ongi siin ülalpool.

Nagu eelpool mainitud võtsin ma seekord ette mereäärse teekonna marsruudil Lümanda – Sõrve - Kuressaare – Tõnija – Heltermaa. Eriti meeleolukas ja ilus oli mereäärne teekond Lümandalt Sõrve. Kes pole sealkandis käinud, siis täitsa soovitan. Sõita saab täitsa peaaegu mere äärt pidi ja loodus on fantastiliselt kena.

Eriti vahva oleks seal sõita rattaga või hobusega, ka jalgsimatk oleks täitsa tore. Mina aga pidin seekord läbi ajama autoga, sest plaan oli mitut peret külastada ja õhtul veel praami peale ka jõuda.

Praami peale jõudmine jäi küll veidi viimasele minutile, sest juttu jätkus meil kauemaks. Tavaliselt oleks ma praami peale ilusasti mahtunud, kuid kunagi ei saa millegi peale päris kindel olla, sest kui sadamasse jõudsin ja suuri rekkaid ja metsaveoautosid nägin, tekkis küll kahtlus, et sadamasse maha ma seekord jään ... õnneks olid autode paigaldajad päris tublid, ning mind pandi pisikesse vahesee ilusasti paika. Lisaks sai peale ka veel üks järelkäruga sõiduauto. Praam täiesti täis, autosid ...

Sellest väike õppetund – ka varakevadisel ajal ei saa jääda lootma selle peale, et turistidete ja suvitajate hooaeg veel alanud ei ole. Kui ikka tead, mis kell praamil tahad olla, siis osta neti kaudu elektrooniline pilet ja kunagi ei ole probleemi pealesaamisega.

Väike elamuslik meenutusseiklus Saaremaa praamisõidust. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi Ekut ja Rositat Saaremaalt ära tõime. Siis ka tahtsin ette kindlaks päevaks ja ajaks broneerigu ära teha, mis mingil põhjusel ei õnnestunud. Ja siis ... sattusime õnnetult mingi erakonna suvepäevade peale ja passisimegi praami üldsabas kokku 7 tundi. Ikka 1 meetri kaupa edasi liikudes. Vahel ka tagasi, sest tihtipeale oli üks auto sabas seismas ja enne praami väljumist jõudsid „sõbrad“ ka kohale. Ja nii me siis seal olimegi. Muuidugi, midagi eriti hullu nüüd ka ei olnud – tegemist oli septembrikuuga ja ilmad piisavalt jahedad, et hobustel palav ei hakanud. Kuna heinad olid ka olemas ja vahepeal pakkusime neile juua ka, siis tulime ilusasti toime. Kõige õnnetum oli see seik, kus minu hobuveok koos minu hobustega lasti praami peale ja mina olin esimene auto, mis maha jäeti (kuigi ruumi oleks minu auto jaoks vee piisavalt olnud). Treileriga autojuht (kellel puudusid täiesti kogemused hobustega, ja veel võõraste hobustega, küll palus, et minu auto ka peale võetaks ... ja sama tegin mina oma autos ... aga kus sa sellega! Ja nii siis istusingi mina sadamas oodates järgmist praami ja minu treileri juht oli istunud kogu aeg hobuste juures pöialt hoides, et mitte midagi ei juhtuks. Õnneks läks kõik ilusasti. Mind lasti esimesena järgmisele praamile ja hobused sain kätte Pärnus. Koju jõudsime öösel kell kolm. Hobuste mahavõtmine ja öörahu. Kõik, mis hästi lõppeb, on hästi.

Hiiumaal 05...07.märts 2010.a.

2010-03-10T23:41:00.005+02:00

Hiiumaa on üks tõsiselt lahe koht ... kes on käinud, see on näinud.

Hiiumaaga on mul toredaid mälestusi juba minu noorusajast, kui omal ajal hobustega seal võistlustel käisime. Pikki lugusid võib rääkida meie piiriületusseiklustest ning väga hästi on meeles see, kui meie treener meile ütles, et me võime oma hobustega julgelt saare peale jalutama minna. Eksimise võimalust ei pidavat seal olema sest saar nii pisike ja meri ümberringi :) Lisaks ärevuses piirivalve poisid mere ääres, kui me nende territootiumil hobustega meres ringi sulistasime ... olid ajad ....

Huvitaval kombel on see meie treeneri ütlus mul kõrvus siiani ja iga kord kui Hiiumaale satun on hea meeles pidada, et ükskõik kus oled ja kuhu minna tahad, on sinna ikka ca 20 km.

Aga ... olgu see saar meie jaoks pisike või mitte, on sealt võimalik leida vapustavalt toredaid kohti ja kindlasti ka kohalikke elanikke. No-jah ... siit tuleb mul meelde, et tegelikult on mul kapinurga peal olemas ka filmilõigukesi Hiiumaast ... ehk jõuan ka ükskord sinnamaani, et nendest mõned ka siia ülesse panen.

Muidugi, kui tavaliselt satume me Hiiumaale suviti, siis hästi tore elamus on saart külastada talvel. Saada sinna praamiga, mis läbi jää endale teed rajab ... kui tavaliselt on sõiduaeg nii ombes 1m5 tundi, siis talveajal võid igaks juhuks pikema ajavaruga arvestada. Üldiselt, mandriinimesena, mulle see 1,5 tunnine praamisõit lausa meeldib (saareelanikud minuga kohe kindlasti selles osas nõus ei ole), sest see on päris hea aeg aja mahavõtmiseks. Kui arvestada seda, et Viljandist Rohuküla sadamasse sõidan umbes 2,5 tundi (sõltuvalt ilmast vahel ka rohkem), siis väike puhkus enne peredega kohtumist kulub mulle ära igal juhul.

Seekordne sõit oli loomulikult seotud mu tööalase tegevusega, nimelt Hiiumaa Heifer projekti PSRP koolitusega. Hästi armas koosolemine oli ja hea oli taas kohata positiivseid ning tegusaid hiidlasi. Muideks, Hiiumaal hiidlaste eestvedamisel saab sellel aastal toimuma meie III Eesti Heifer Perede päev! Ootame põnevusega juunikuu lõppu :)

Aga veel ... natuke veel ühest minu väikesest elamusest. Kui ma tavaliselt olen öömaja leidnud ja mind on alati väga hästi võõrustanud Malle Käinas, sii seekord oli plaan külastada hiidlaste naistepäeva pidu ja sealsamas kõrval leida ka öömaja. Seetõttu ma Mallet seekord oma ööbimissooviga ette tülitama ei hakanud. Õpetuseks aga see, et alati ei pruugi minna kõik just nii nagu plaanid. Esiteks - öömaja, mille välja valisin, oli suveperioodiks, ning kuna saarele jõudsin suhteliselt hilja, siis pidulist minust seekord ei saanud... nukram uudis oli aga ka see, et ... mul ei olnud veel ka ju
öömaja ja kell oli nii umbes 22:30 ...

Aga asi lahenes väga armsasti. Sain öömaja ja lisaks veel kõhutäie süüa peale pikka reisi. Pererahvas hästi-hästi sõbralik ja tore. Igal juhul jätan meelde - Padu Hotell Kärdlas ja kui sealkandis öömaja vajan, siis astun läbi.

Praamipiletid. Hiiumaal käies olen mina alati kasutanud piletite broneerimist läbi interneti. Siis alati kindel, et praami peale saab. Jäätee ... pole kahjuks vist minu jaoks ;)

YAKA HULA HIKI DULA

2010-03-03T09:30:00.008+02:00

Ja siin mõned lustakad seiklused minu Heifer kaaskolleegide kojusõitudest:

Vincent, USA: My flight went very well except for the crying baby and the meowing cat located a few rows behind me! As I had been upgraded to business I had no complaints and tried to order a Yaka hula hicki dula but the flight attendant just looked confused. Arrive home on time and with all my purchases with me.

Alvaro, Equador: I had a very good and straight flight. Luckily there was not a major problem (except that my lugage is lost and I do not receive yet). But at least I had not a problem regarding my broken passport and I arrived home safely.

Calin, Romania: On my way back I had some troubles driving back from Budapest. I just hit a huge hole in the road in Hungary, finding myself in the middle of nowhere in the field in Hungary. It was a nice night, a little bit creppy. I had a tyre broked and could not remove the wheel because one of the screws was too tight. Finnaly the end of the screw got rounded so I could not remove the broken wheel at all. Another 3 romanian cars got broken after they hit the same hole in within 2 hours. Classical case of bad luck. One of the cars had a passenger, a lady who was supposed to go to an hospital fast. This complicated the situation even more. So, I had a trailer picking me and my car, we were taking the lady to the hospital in Romania and I got home around 4 a.m. I missed a party I was supposed to go that night, and I heard it was a great one. :(

Liga, Latvia: I just would like to remained you - when we Baltic's where welcoming you to our side of the Europe - we really mean it! Of course it is better in summer, otherwise - 20 C outside can give some shock to people from Southern countries and personal budget can decrease because you will need to buy an extra winter clothes ...

Have a Yaka Hula Hicky Dula day!

Tagasi kodus.

2010-02-28T22:49:00.011+02:00

Olen nüüd juba üle saamas oma ümberkohanemisest. Tulla päikeselisest ja soojast kevadest tagasi talve, ei olegi nii väga meeldiv ... tegelikult. Tallinnas ootas mind ees päris talv kohe. Ehk küll veidike sulanud ja vesine, kuid lund jätkuvalt palju, vaata et rohkemgi kui ära minnes.

Muidugi ... Viinist Riiga lennates avanes taevas imekaunis vaatepilt. Kahe pilvepiiri vahel oli ümargune vikerkaar ja kui lennuk laskus allapoole ja päike jäi lennuki taha, siis võis näha hetk sellist pilti, kus lennuki vari oli täpselt vikerkaare rõnga sees. Kahju, et mul fotokat käepärast ei olnud. Vaevalt, et ma sellist asja veel näha saan.

Auto. Lumehanges, märjas ja üsna korralik vall ümber minu auto. Katuse peal ka teist veel parasjagu. Igatahes hea meel oli mul selle üle, et üsna taiplikult olin osanud endal lumelabida auto pagasnikusse panna. Minu auto, mis vahepeal lennujaama parklas mind ootas,oli mattunud lumehange alla ja ka ümbertringi oli ta üsna suurte lumevallidega piiratud. Sulalumega, muide. Tegelikult mul sel korral täitsa vedas, sest üks leedu noormees soovis lähimasse kaubanduskeskusesse saada, et oma lastele Eestist midagi kaasa osta. Ma siis ütlesin, et liigun ise ka sinnapoole ja hea meelega viskaksin ta ära, kui ainult auto kätte saaksin. Siis läks asi libedalt ... mina lükkasin lund auto katuselt ja tema kaevas väljasõidu osa lahti. Meeskonnatöö sujus meil kenasti ja õige pea saime liikuma.

Parklast väljudes võttis parkimisaparaat minult minu parkimispileti ära. Minupoolne hämming oli suur, sest olin makse teinud ju pangakaartiga ja nii ei jäänud mulle ühtegi parkimist tõendavat dokumenti mida oma raamatupidajale esitada ... Õnneks lahenes olukord minu jaoks väga meeldivalt, sest parkimist korraldav firma saatis mulle kenasti arev parkimise kohta. Minu suured tänud neile meeldiva ja sõbraliku teeninduse eest!

Ja nii ma nüüd tagasi Eestis olengi. Selleks korraks. Loodame, et ka siia lõpuks kena kevad kohale jõuab.

Ah-jaa ... oma reisikotist jäin ma seekord ilma. Kasutada saaks, aga koti ülemise sanga oskasid nad transpordi käigus päris katki teha ja koti all olev tugijalg on samuti murdunud. Muidugi ... oleksin pidanud minema oma probleemist kohe pagasiteenindusega rääkima, kui ausalt ... olin reisist üsna väsinud ja ei olnud mingit tahtmist kellegiga kuskile õiendama minna. Pagasikindlustus oli mul täitsa olemas, aga ... läks seekord siis niimoodi.

2010-02-26T13:55:00.003+02:00

Olen sees. Väljalennualal. Kell on kohaliku aja järgi 12:52. eip ... minu kurb tunne istekoha leidmise osas ei läinud mitte paremaks ... ka siin sees on peaaegu et sama seis ... istekohti küll on, aga ilmselgelt vähe. Lisaks on kindlalt mõned tühjad kohad, kui aga sinna istuda soovid, siis on see kellegi jaoks kinni. Nojah, aga positiivne on siiski see, et jätkuvalt on siin vaba nett ja oodata pole enam kaua. Sain teha ka check-in’i Riia-Tallinn lennukile, sest üldjuhul mul seal lennujaamas kaua aega mõelda ei ole. Padavai oma värava juurde.

Viini lennujaam, 26. veebruar 2010.a.

2010-02-26T11:12:00.009+02:00

Praegune tunne .... tobe. See siin minu arvamus. Just praegu ja siin. Võib-olla tobe sellepärast, et Albaaniast väljus meie lennuk täna varahommikul kell 5 ja et õigeks ajaks lennujaama jõuda, tuli ülesse tulla kell 3 hommikul. Jätame mainimata selle, et magama sai mindud ehk tunnike varem ... s.o. kell 2 hommikul ...

Aga ... võib-olla tobe sellepärast, et kell on alles 7 ja minu järgmine lennuk Riiga läheb alles kell 14.25 ja lihtsalt niisama peab siin passima ca 8 tundi ... võib-olla tobe sellepärast, et check-in’i ei alustata enne kui kuskil 12 paiku ja siis pääseb väljalennu alale ... võib-olla tobe sellepärast, et senikaua pole tegelikult kuskil kohta kus olla. Check in alal istumiskohad absoluutselt puuduvad ja on küll kohvikuala ... aga kaua sa ikka neid pirukaid ja toitu endale sisse ajad ... see tähendab, et tegelikult kui peaksidki oma järgmist lendu ootama ja linna peale jalutama ei viitsi minna, siis oled kui kodutu. Nii ma siis jõlgun siin koos paljude teistega niisama sihitult ringi ootamas pikisilmi oma võimalust leida endale kasvõi pisikene kohakene, kus rahulikult oma lennuki väljumist oodata.

No tegelikult paar head asja on ka: nett on vabalt kasutamiseks ja kohvikust leiab ka pistiku, kust arvutile veidi pikemaks ajaks eluiga anda saab.

Albaania, Tirana 20...26.veebruar 2010.a.

2010-02-26T10:58:00.009+02:00

Kohal. Albaanias.

Minu jaoks ei ole see esimene kord seda riiki külastada. Esimest korda oli mul see võimalus 2007 aastal, kui oma tegevust Heiferis alustasin ja sealt jäid mulle väga-väga meeldivad mälestused. Kahjuks ei saanud ma seekord oma videokaamerat kaasa võtta, aga olemas on mul salvetus minu eelmisest Albaania reisist ja ehk leian veidi aega ja teen väikese videokokkuvõtte ka Albaania kohalikust tegevusest siia. Peatselt panen mõned pildid siia meeleolu lisamiseks.

Peatselt sellepärast, et enne pean koju juhtme juurde jõudma.
Lennujaamas oli lahedalt tore. Passikontroll oli väga huvitatud, kui kuulis, et ma Eestist riigist ma olen ja mis mind Albaaniasse tõi. Ja seda mitte ametnikuna, vaid lihtinimlikust huvist. Tundus, et Eesti pakkus talle positiivset huvi. Lennujaamas sain kenasti kätte oma pagasi ja veel toredam oli kohata Orion’i kes mulle vastu oli tulnud.

Hea lahe seiklus ootas meid teel lennujaamast seminaripaika. Meie nimetasime selle selle siis niimoodi, et ... ma sain sellega endale VIP staatuse Albaanias olemise ajaks ... nimelt kui me autoga läbi linna sõitsime, olid teed kõik suletud. Autod seisid ja igal pool oli politsei väljas. Meil lubati kenasti edasi liikuda. No-jah ... kui nüüd ikka kõik ausalt ära rääkida, siis ei olnud mina tegelikult ikka see päris tähtis, ju tuli järgmise lennuki peale veel mõni tegelikult vip, aga kuna me sattusime sõitma samasse suunda, siis .... lahe ja edev tunne oli meil igatahes.

Albaania elamused siinkohal veel jätkuvad ...

Lend Londonisse, 20. veebruar 2010.a.

2010-02-26T10:04:00.006+02:00

Kuna väikene kogemus Oslos olemas, vaatasin seekord väga täpselt, et õige värava ülesse leian. Täpselt samal aja läks Londoni poole 2 lennukit. Kuid kui jälgida lennu numbrit, on asi ok. Igal juhul ... kuigi väljalend hilines, saime me lõpuks kenasti lennuki peale ja alustasime oma reisi.

Et ma ei olnud osanud omale aknaalust kohta küsida, istusin vahekäigu ääres. Minu pinginaabriks sai üks üsna tõbine ja tatise välimusega naisterahvas. Kuna meie taga oli iste vaba, küsisin stjuardessilt luba sinna ümber istuda. Seda mulle lahkelt ka lubati. Ei taha öelda, et ma haigusi väga kardaks ja mingi esteet oleks, aga ... kindlasti ei ole eriti meeldiv kui silmnähtavalt haige inimese kõrvale satud ja tema tatistamise kaasosaleja pead olema. Muidugi ... jõudsin ma mõelda, et mis saab kui tõesti endalgi reis planeeritud ja viimasel hetkel higeks jääd ... lennupiletid ei ole mitte ju kõige odavam lõbu ...

Igal juhul olin ma lõpuks Londoni lennujaamas. Ja sealt said alguse minu seiklused minu pagasiga. Dublini lennujaamas avaldasin check-is’is oma soovi pagasiga Inglismaal kohtuda ja mida mulle ka kindlasti lubati. Mida aga pagasilindi pealt ei tulnud, oli lõpuks minu reisikott. Mh ... mitte väga meeldiv üllatus, muide. Kuigi, nagu ma juba oma eelnevas kirjatükis mainisin, ka mitte paanikasse ajav. Tegin kiire kalkulatsiooni, et mõned päevad peaks ma täiesti hakkama saama. Ja kuna mul oli ka pagasi kindlustus tehtud, siis üldjuhul ma ei muretsenud väga.

Pagasiinfo noormees võttis paar kõnet ja sai teada, et mu pagas on täiesti olemas ja mul oli lootus ta järgmisel hommikul kätte saada. Lahkusin selle teadmisega, olles oma pagasi otsisimisega tegeledes viitnud lennujaamas rohkem aega kui selleks planeerisin. Esialgu tegi mulle muret asjaolu, et lahkusin lennujaamast ilma igasuguse dokumendita oma pagasi osas ja kuidas järgmisel päeval kellelegi tõestada, et ma oma pagasit juba kätte ei saanud ... aga ... võtsin asja rahulikult, „juhtuvad õiged asjad“ ja lootsin, et pole probleemi ... asjad saab ju tegelikult kõik uued, kui peakski nad kaduma minema. Muideks, pagasi sain ma täitsa kätte, järgmisel päeval. Tirana lennujaamast. Check-in töötaja jättis mulle mainimata, et ma ei peagi oma pagasit Londonis kätte saama, vaid et nad saadavad mu pagasi otse Albaaniasse. Nii et siit väike õpetus – kui reis on pikem kui ühest punktist teise ja tegemist on ühe ja sama lennufirmaga, siis vaata oma pagasipiletit ... võib-olla sa ei peagi oma reisikoti pärast muretsema.

Kui siiani on mu reisi ajal kõik inimesed olnud abivalmid ja toredad, siis õnnestus mul Londoni lennujaamas kohata ka veidi väsinumat ja tõredamat töötajat. Nimelt küsisin hotelli broneerimise kassa töötaja käest infot, kuidas ma saan oma hotelli juurde. Vastus oli suhteliselt tõre ja ebameeldiv ... aga eks me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on halvemaid päevi ... kuigi ... teenindajana, pole see vist õige koht oma tujude väljanäitamiseks.
No nii ... ega see kirjutamine just kõige kergem tegevus ei ole ... peab tunnistama. Ja seda eriti siis kui vahepeal uued reisielamused peale tulevad ...

Aga jätkame Inglismaaga.
Üldjuhul on London Gatwicki lennujaamast hotelli saamine tunduvalt lihtsam kui ma arvasin. Kui võtad lennujaamast suuna välja ja otsid ülesse bussipeatused, siis otse seal on neil ühendus lähimate hotellidega. Minu hotell oli seekord ..., lennujaamast lõuna terminalist kolmas peatus. Pileti saab bussi pealt (see tähendab, et mõistlik on mingit kogust kohalikku valuutat ikka taskus hoida), 3 naela ja buss viib su otse hotelli ukse ette. Hotell oli asjalik, ehk nn täitsa tavaline nagu ikka. Teenindus hästi kodune ja armas ... mulle sattusid noored vabalt lõbusad ja toredad inimesed. Internetti kasutada hotellis ei olnud. Küll aga lubati mul hotelli kohalikku arvutit kasutada ja oma mailidele pilk peale visata. Neid ikka koguneb ... IT ajastul on nii häid kui kehvemaid külgi ... ja kui netti käepärast ei ole kogu aeg, siis paratamatul kogunevad ka mõningad kirjad, mida kohe lugeda, ja/või vastata ei jõua. Loodan, et kirjade kirjutajad ja vastuste ootajad on mõistvad selles osas.

Aga nüüd edasi ... hommikune reis lennujaama kulges täiesti viperusteta. Buss korjas mu hotelli eest peale (väljus iga 15 minuti järelt, pileti sain osta hotelli administraatorilt, ja võimalus on seda alati teha bussijuhi käest, nii et pileti saamise pärast minu arvates ei peaks üldse muret tundma, kuigi nii mõnedki tuttvavad on mulle sellest vahest hirmulugusid rääkinud).

Londoni lennujaamas sain teada ka asjaolu, et minu reisikott peaks mind ootama Tirana lennuki peal ja muretsemiseks pole põhjust ... kui, siis vaid siis kui ma teda Albaanias ei kohta. Et olin lennujaamas piisavalt varakult, jõudsin seal veidi ringi jalutada ja õigel ajal õiges väravas olla.

Väljalend hilines ... aga ... kuna mulle tulid mu Albaania kolleegid nagunii lennujaama vastu, siis oli minu mureks vaid reisi nautida. Ja seda tegin ma seekord täiega ... istekoht lennuki viimases reas + 3 tundi fantastilisi vaateid. Maandumisega oli ehk lennukil veidi tugevama tulle tõttu rohkem tegemist, kuid nagu ma kirjutasin oma õhkutõusmise ja maandumine rubriigis ... see ongi lendamise juures üks lahedamaid osasid.

Iirimaa, Dublin, 18...20. veebruar 2010.a.

2010-02-26T09:47:00.019+02:00

18.veebruar - Dublini lennujaam oli minu jaoks üllatavalt lihtne ja lennujaamast Dublini lennujaama saamine bussiga ei olnud mingi problem. Muidugi ... soe soovitus – enne kui reisima lähed, uuri välja võimalikud transpordivahendid, millega punktist A punkti B liikuda saad. Kui kodutöö eelnevalt tehtud, on eksimise võimaliks minimumi viidud. Lisaks saab lennujaama infoletist küsida kohalikku kaarti ja muud vajalikku infot.

Bussipeatused asusid otse lennujaama ees. Pileti saab osta nii lennujaama infoletist, kui ka bussi pealt. Hind oli sama, 6 EUR üks ots. Edasi-tagasi pilet 10 EUR ja piiramatute sõitude arvuga pilet kolmeks päevaks 13 EUR. Kuna mul oli teada, et tagasi tuleb nagunii tulla taksoga, oli mul mõistlik võtta ühe otsa pilet. Kuigi ... kui oleks tahtnud bussidega ka veidi linna mööda ringi sõita ja kohaliku eluga tutvuda, oleks 3 päeva pilet igati mõistlik lahendus olnud.

Nii, 35 minutit sõitu ja ma olin Dublini kesklinnas. Armas, rahulik ja kena linn. Selline kodune ja hubane. Rahaühik EUR, ja autojuhidistuvad oma rooliga valel pool meie jaoks. Sellest ei saanud esialgu arugi, kuid bussi uks oli valel pool. Üldiselt sain oma elamuse „tagurpidi“liiklusega kätte 2008 aastal, kui Eesti Hobusekasvatajate Seltsi seltskonnaga tegime ühiselt viimase peal reisi Inglismaale. Esimesel korral oli teispidi liiklus tõsiselt imelik ja naljakas, kuid inimene harjub kõigega.

Õnneks jõudsin Dublinisse piisavalt varakult, et veidi reisist puhata ja õhtul koos oma seltskonnaga/kaaskolleegidega ühisele koosviibimisele minna. Õhtune kokkusaamine oli meil väga huvitavas kohas – nimelt oli endine kirik ümber ehitatud kohvikuks-baariks. Seda on päris raske seletada, kuidas on võimalik kokku panna vana kultuur ja tänapäevane kohvik ... kirik baarina – seda peab ise kogema. Igal juhul oli tegemist ühe hästi laheda ja toreda kohaga. Lisaks õhtune jalutuskäik läbi linna hotelli ... tänavatel mõned inimesed jalutamas ... ilm kevadiselt soe ... fantast!

19.veebruar oli meil planeeritud konverents, mis oli pühendatud Iiirimaa vaesuse ja tõrjutuse fookusnädalale. Osalejaid oli ca 250 ringis ja üritus oli korraldatud väga heal tasemel. Kavas ei olnud mitte ainult ettekannete kuulamine, vaid osa tööst tegime töögruppides, kus igaüks sai oma sõna sekka öelda.

Loomulikult ei möödu sellised üritused ilma õhtuse koosviibimise ja õhtusöögita. Selleks korraks oli välja valitud meile väike pubi, mis asus Dublinist ca 1 tunni busiisõidu kaugusel. Koht oli kohalik ja meelde jäid maitsvad iiripärased toidud ning vahva kolme mehe ansambel oma etteastega (laulud+naljad sinna vahele). Muhedad mehed olid.

Vapustava elamuse andis aga meile kohalik tantsutrupp oma steptantsu kavaga ... seda on raske kirjeldada ... vaadata oli viimase peal ilus, kuigi tantsimine ... oli ikka päris paras katsumus. Noormees oli pärast oma kavaosa päris võhmal. Kes tantsinud on, see teab, mida räägin. Ja oma etteastet esitasid nad ikka täie hingega. Väga tore elamus... ja väga tore võimalus tutvuda oma kolleegidega EAPN raames.

20.veebruaril oli meil juba käsil tõsisem töötegemine EAPN sotsiaalse kaasatuse töögrupis. Kuna mina esindasin Eestit selles esimest korda, siis oli asi mulle veel tätsa uus ja ettearvamatu, mis toimuma hakkab. Võõrustas meid kohalik MTÜ, kes tegeleb kohalikul tasandil koolituste läbiviimisega. Võib öelda, et nende tegevus on väga hästi läbi mõeldud, ning toimiv. Meie grupp tundis ennast keskuses väga hästi ja koduselt.

Töögrupi osas oli aga tegemist tõsise tööga sõna otseses mõttes.

Peale kõikide osalevate riikide tutvustust, tulid arutusele konkreetsed teemad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadel, eesmärgiga teha ettepanekuid EU seadusandlusesse olukorra parandamiseks riikides. Infot sain mina sellelt kohtumiselt päris palju ja selgemaks sai ka teiste riikide tegevus EAPN vallas. Koos olid väga asjalikud ja töised inimesed. Huvitav oli jälgida ja olla kaasatud aruteludesse. Peale minu oli töögrupis veel teisigi uusi osalejaid ja kui vanmad olijad tundsid veidi muret, kas meie, uued, teemadega kaasa jõuame, siis lohutasin neid, et küll meie hakkama saame – esimene kord on ikka alati asi uus ja veidi võõras, kuid järgmisel korral oskab juba palju paremini sõna sekka öelda. Ja ... alati ei olegi vaja väga pikalt rääkida ... pikka juttu tavaliselt lõpuni kuulata ei viitsita - mõjub paremini, kui ütled lühidalt ja konkreetselt.

Kuna minu lennuk Londonisse pidi minema kell 18:55, siis töögrupi tegevusest ma päris lõpuni osa võtta ei saanud. Õnneks oli veel paar minu kolleegi, kes pidid varasema lennuga lahkuma. Nii saime kokku hoida ja ühise takso võtta. Taksosõit on üldiselt üsna kallis ja see läks meil maksma (ca 40 minutit sõitu) ca 50 EUR. Õnneks jagasime selle summa kolme peale. Ja lisaks oli hea, et minu Küprose kolleegi lennuk pidi minema ca 0,5 tundi varem kui minu oma, siis ei olnud mul muretseda mitte miskit ... kui tema oma lennukile jõuab, jõuan mina igal juhul.

Nii ta oli ... meil jäi tunnikene lennujaamas aega ülegi. Ja nii ma veetsin selle aja seekord mitte oma arvutiga, vaid kolme toreda Küprose noormehe seltsis ... kommentaarid siinkohal on vist üleliigsed. Huvitav kultuur ja lahedad inimesed. Tegelikult olid nad ka lisaks veel sõbrad omavahel ja osalesid minuga koos samal konverentsil. Mul oli hea võimalus nad lennukile lehvitada ja siis oma lennuki väljumisvärav Londonisse ülesse otsida.

Vaheseiklus Oslo lennujaamas

2010-02-24T02:20:00.008+02:00

Et jõuda Tallinnast Iirimaale, tuli mul teha vahepeatus Norras Oslos. Minu lennuk jõudis kohale neljapäeva hommikul kell 8:20 ja edasi pidin minema 10:05 lennukiga. Esimene aps, mis minuga juhtus, oli see, et kuigi püüdsin pingsalt jälgida silte, jõudsin koos teiste reisijatega lõpuks välja pagasialale, st väljaspoole edasilendude ala. Õnneks ei olnud ainult mina üksi hädas. Siit väike juhendus Oslo lennujaamas olijale – jälgi silte ja kui panedki mööda, siis paanikasse pole vaja sattuda ... võta asja rahulikult ja alusta asja otsast peale. See tähendab, et jõuda tagasi väljalennu alale, tuli mul uuesti läbida turvakontroll.

Et mul väljalennuni oli piisavalt aega, võtsin asja lustiga – arvuti käsipagasist välja, püksirihm maha, üleriided samuti ... ja asi tehtud. Aega oli mul lennuni piisavalt. Kuna Tallinnas minu piletile väljumisväravat kohe peale ei märgitud, vaatasin oma värava tabloo pealt. Otsisin ülesse oma lennuki väljumiskoha ... ekraanil Dublin, Gate 57. Kõik nagu klappis. Ootasin. Rahvast tuli, rahvast läks. Ja siis kutsuti mind läbi valjuhääldi hoopis teise gate juurde. Olin sügavalt üllatunud. Läksin värava juurde ja siis selgus, et olin oodanud oma väljalendu vale väljumiskoha juures ja kõik teised reisijad olid juba lennuki peale läinud, ning lennuk ootas mind. Siit hea õppetund – lisaks väljumiskohale tuleb alati täpselt üle vaadata lennu number ja igaks ka veel lennuaeg. Mina sattusin oma pisiäpardusse seekord liigselt tablood uskudes ... eriti võib see juhtuda siis, kui veel on samas suunas korraga rohkem kui üks lennuk väljumas. Kui pool tundi enne väljumist aktiivsemat liikumist värava juures ei toimu, siis tasub asja veidi tähelepanelikumalt jälgida. Igal juhul minul läks seekord päris ilusasti ... sain kenasti lennuki peale ja veel toreda vestluse osaliseks lennujaama töötajatega.

EAPN töögruppide kohtumine Dublinis, Iirimaal, 19..20.veebruar 2010.a.

2010-02-23T20:31:00.011+02:00

Aga alustame siis nüüd juba otsesemalt reisidest ja kõigepealt oma reisi esimeset poolest.

EAPN Iiirimaa 2010 aasta fookusnädala raames korraldatud konverents Dublinis 19 veebruaril ja EAPN töögruppide kohtumine. EAPN inimestega õnnestus mul esmakordselt kokku saada.

Oma seekordset reisi alustasin Tallinnast neljapäeva 18. veebruari hommikul kell 7:30. et lennukile mitte lehvitada, nii nagu seda tegin 2007 aastal, kui esmakordselt Riiast Albaaniasse lendasin, tuleb lennujaamas kohal olla õigeaegselt. See tähendab, et kui lennukile lastakse umbes 0,5 tundi enne väljumist ja check in’is oleks kasulik olla nii umbes 1 tund enne seda. Siis on täitsa kindel, et kui peaksidki lennujaamas näiteks ära eksima (võib ka seda juhtuda, eriti lennujaamades kus pole enne käinud ... aga sellest kogemusest juba täpsemalt minu Oslo rubriigis).

Kuna varahommikune sõit Viljandist Tallinnasse on päris pikk ja tee peal palju erinevaid viivitusvõimalusi, siis minu otsus oli seekord minna Tallinasse juba eelmisel päeval.

Asi klappis väga hästi, sest vaja oli teha ka ettevalmistused EAPN kohtumiseks ja vaadata üle EAPN Eesti liitumisdokumentid. Õhtune aeg oli selleks väga sobiv ja meil tomis väga huvitav vestlus Eesti pensionäride Liidu esindajaga. Pean tunnistama, et info, mida ma sellest kohtumiselt teada sain, oli isiklikult minu jaoks täiesti rabav. Jah, me ju kõik millegipärast ei võta neid sugugi tõsiselt ja ei taha neid kuulata, sest esimene mõte on ju, et .... mida nad jälle nõuavad ja tahavad, aga ... olgem ausad, et ega meist keegi eriti sügavalt nende muredesse süüvinud ei ole. Kuni asi meid ennast ei puuduta, ei ole see ju probleem ... vähemalt meie jaoks.

Kurb on tunnistada, kuid inimesed oskavad hinnata muresid ja probleeme tihti vaid iseendast lähtudes. Ja neid muregruppe, millest me tihti mööda vaatame, on meie ümber päris palju ... sh töötud, kodutud, üksikvanemad, lapsed, eakad inimesed ... seda nimekirja võiks tegelikult jätkata päris pikalt ja kui tõsine on meie Eesti vaesuse probleem ja milline on tema nägu ... on tegelikult päris raske reaalselt hinnata. Kui nüüd rääkida EAPN (European Anti Povery Network) tegevusest, siis tegemist ongi organisatsiooniga, mis püüab sõna sekka öelda EU poliitikasse ja ka riikide poliitikasse, et suunata tähelepanu ja aidata kaasa vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele. Kolmapäevase kohtumise kokkuvõtteks võin öelda, et me teame, et meie eakad inimesed ei ole rahaliselt eriti kindlustatud (ma mõtlen siinkohal just neid inimesi, kes on teeninud oma igapäevase leiva tavatööd tehes, mitte riigiametnikud ja mitmed ärimehed, kes riigilt hoopis teissugust pensioni saavad, ning oma vanaduse teismoodi kindlustanud on). Kõik ei pääse rasvasema leivakoti ligi ja siin räägin ma edaspidi ka tavainimestest. Loomulikult võime üles lugeda ka neid, kes on olnud väga edukad, kuid ... elu teed on keerulised ja ettearvamatudd. Mis meid homme ees ootab, ei tea täpselt kahjuks mitte keegi ...

Nii, aga nüüd juba täpsemalt reisist Iirimaale ....

Maandumine ja õhkutõusmine

2010-02-23T20:05:00.007+02:00

Lennukist veel. Maandumine ja õhkutõusmine. Kuigi elektroonilisi seadmeid kasutada pole lubatud, proovisin seekord kasuteguri anda oma kõrvaklappidele. Õhku tõusmisel ja maandumisel on hetk, kui kõrvad kipuvad lukku minema, ja veidi haiget tegema (õhurõhu muutus ... huvitav on lennukis jälgida, et kõige rohkem reageerivad õhurõhu muutusele lapsed ... sellel hetkel võid kuulda nende nuttu.), selle vältimiseks on hea närida nätsu ja mulle ka see kõrvaklappide/troppide asi täitsa sobiks ..., kuid ... siin see „kuid“. Sain täna taas jupi targemaks, kui seda meetodit kasutada proovisin ja stjuardess mul need ära võtta palus.
Enne lennukist väljumist küsisin stjuardessi käest, et miks need keelatud on. Asi lihtne ja loogiline – kui klapid-tropid kõrvades, siis ei pruugi kuulda vajalikul ajal sulle olulist infot ... turvalisus eelkõige ja eks lennuinimesed tea ju kõikse paremini, mis milleks hea on.

Nii et arvestame sellega, et troppe lennukis me ei kasuta. Muidugi ... omast kogemusest lähtudes – oma esimestel reisidel olin oma kõrvadega täitsa hädas, aga viimasel ajal pole enam üldse probleeme, ehk ainult endine hirm selles osas on sisse jäänud. Selle kohta ma kuskilt lugesin, et kõrvad harjuvad lendamisega ära ja ei anna peatselt üldse oluliselt tunda. Nii et närime hetkel nätsu ja naudime õhkutõusmist ja maandumist. Tegelikult on need lennu jooksul kõige lahedamad asjad. Nagu ameerika mäed ja paar hüpekat ka seejuures.

Õhkutõusmist ja maandumist tulebki mõnuga võtta, siis nad sellised ongi. Karta pole ju lennusõidu ajal mitte midagi ... olles üleval kõrgel pilvede vahel, tunned kui väike on tegelikult inimene ... ja kui midagi juhtuma peakski, siis toimub asi suht kiiresti ja teha pole nagunii miskit. Isegi kisamine ei aita asjale kaasa. Reaalne? Nii et jääme taas selle juurde, et „juhtuvad õiged asjad“. Ja naudime neid juhuseid ning juhtumisi, mida elu meile ette veeretab täis positiivsust ja lahedat suhtumist.

Istekoht lennukis

2010-02-23T20:02:00.004+02:00

Ka sellest tahaks rääkida. Lennukipiletit elektrooniliselt tellides on sul võimalik endale koht paika panna. Päris hea võimalus ja täitsa toimib. Mulle endale meeldib istuda akna all. Viimase peal lahe on vaadata allolevat maastikku ja eriti lahedad on öösel linnatuled. Muidugi .. kogu seda ilu saab nautida siis, kui taevas on selge ja allpool lennukit pilvi ei ole. Näiteks praegu, olles lennukis teel Londonist Tiranasse, on ilm fantastiliselt ilus (kell on Eesti aja järgi hetkel 21.02.2010.a. 13:26) ja otse minu all on hetkel suured lumised mäed.

Ärgem küsigem minu käest kohalikku aega – reisides ühest riigist teise, ei oe minu jaoks veel eriti kerge nendes aegades orienteeruda. Ja nii ma teengi, et arvuti on mul Eesti aja peal, aga kella keeran kohalikule ajale. See on oluline selleks, et lennukid väljuvad ja elu toimib ikka kohaliku aja järgi. Orienteeruda on lihtsalt lihtsam, kui lennujaamas oma kella kohe kohalikuks sead.

Aga nüüd istekohast edasi. Kui tahad istuda akna alla ja seda ise oma piletile netis ära ei määra, siis kindlasti tuleks seda mainida ära check-in’is. Olen paar korda selle ära unustanud ja istunud vahekäigu ääres. Eks inimesi on erinevaid ja mis kellelegi meeldib, kuid mina eelistan siiski aknaalust kohta ... tunnen ennast seal lihtsalt mõnusamalt ja ega ju iga päev seda juhtu, et saan taevast alla maa peale alla vaadata saan. Igal juhul on tegemist väga ilusate vaadetega. Nii eilse kui tänase reisi on lennuk lennanud suhteliselt madalalt, nii et eriti tänased vaated on olun eriti fantastilised – kõike ... merd, maad, mägesid, laevad paistavad nii umbes 3 cm pikkused, näha on põllupiirid, teed ja rajadki.

Esimest korda on mulle sattunud istekoht lennukis viimases reas. Päris hea ja meeldiv ... selline vaikne ja rahulik ja mõnus on siin tagaotsas olla. Ja hetkel, kui ei eksi, siis peaks üle lendama Itaalia maismaa osast. Inimesed siblivad usinasti WC vahet ..., see tähendab ehk seda, et hakkame peatselt maanduma.

Pagas

2010-02-23T19:49:00.009+02:00

Üldiselt saab käsipagasina kaasa võtta ühe koti, mis vastab lubatud mõõtmetele (ehk kauplustes saadaolevad väiksemad reisikotid), kuid arvestama peab lubatud piirkaaluga ... Tallinna lennujaam ei luba kaasa võtta rohkem kui 8 kg ja mujal riikides on see 10 kg. Nojah, proovisin oma eelmise aasta detsembrikuu reisil oma pagasit 8 kg sisse ära mahutada, et seda mitte check in’is ära anda. Mugav on ju reisida, kui kõik asjad on endaga kaasas ja ei pea ootama pagasilindi ääres ning muretsema, et pagas kaduma läheb. Aga, ... uskuge mind, 8 kg kokkupanemine oli tunduvalt raskem kui isegi arvasin. Loomulikult ... see võib ka minus endas olla, et mul nii palju vajalikku kaasa võtta tahaks. Aga ikkagi .... kott ise kaalub ca 3 kg. Arvutit ja tema juhtmeid juba maha ei jäta, eksju. St pea 5 kg on juba olemas. Mõned vajalikud dokumendid ... paber on vastikult raske, lisaks vajalikud esmatarbed jms. Ja nii jääbki, et ega riideid enam kaasa võtmiseks sellesse kaalu eriti ei mahugi.

Loomulikult olen nõus sellega, et kui kaalupiiri ei ole, siis lennukisse kaasavõetud kotid võivad tekitada tõsiseid probleeme, kuid, jälgides teisi reisijaid, on tõsiselt raske mõista, et miks minu kott check in’is ära võetakse, kuid nii mõnigi resija reisib tunduvalt suurema ja raskema kotiga. Vahel on neid isegi mitu ... muidugi ... detsembris Brüsselist tagasi tulles ühel naisterahval paluti enne lennuki peale minekut üks kott üldpagasisse panemiseks anda ... aga tal oli neid ka päris mitu kaasas. Nii, et see jääb küll igaühe otsustada, kuidas oma pagasi kokku pakib.

Mina ise olen lähtunud sellest, et eriti vajalikud asjad (sh oma arvuti + vajalikud juhtmed ning pistikud, esmased hügieenitarbed, ka sokolaad näiteks, kui kogemata magusaisu peale juhtub tulema jms) võtan kaasa oma käsipagasisse. See kott, mille annan üldpagasisse pakin kokku niimoodi, et ilma temata mõni aeg hakkama saan, seda juhuks, kui miskit temaga juhtuma peaks. See tähendab, et ka oma riietuse valikul reisil lähtun sellest, et ma näiteks paar päeva ennast nendega hästi tunneksin. Selles osas on mul olemas hea kogemus minu kunagisest Norra reisist mõni aasta tagasi ... eks ta ikka nii ole, et igaüks õpib oma kogemustest ja need jäävad ju kõige paremini meelde.

Koti pakkimisel tuleb arvestada nõudega, et terariistu, sh nuge, kääre jms, pardale kaasa võtta ei lubata. Samuti peavad kõik vedelikud olema pakitud maksimum 1 ltr plastikkotti (need on vabalt saadaval lennujaamas, kui sul seda kodus käepärast ei ole. Sinna tuleb kokku koguda ka kõik oma kosmeetika jms, ja sealhulhas ka hambapasta. Topsikeste-tuubide sisaldus ei tohi olla üle 100 ml, muidu on kindel, et need korjatakse sinult lihtsalt ära. Kõik suuremad pudelid (sh šampoon, pesuvahendid jms on mõistlik jätta üldpagasisse antavasse kotti. Kui seda võimalust ei kasuta, siis on mõistlik otsida väikesemahulised pudelid varakult valmis enne reisi ja juba väiksem kogus vedelikke kaasa võtta. Loomulikult, kui finantsi on piisavalt, võib kõik vajaliku kas pärast turvakontrolli endale soetada või vastavast sihtkohas osta. Mina olen harjunud endale vajalikud asjad endaga kaasa võtma, kuigi hotellis ööbides, sul ka ilma nendeta probleemi ei teki ... kõik vajalik (peale nuustiku) on seal üldjuhul täiesti olemas. Õnneks olen ma lahti saanud kombest „igaks juhuks“ käterätt kaasa pakkida. Ehk asi, mis võtab päris palju asjatut ruumi su reisikotis.

Nii, aga edasi ... turvakontrollis on vajalik see kotike oma kotist välja tõsta ja ette näidata. Kui unustad selle tegevuse tegemata, võid läbi saada niisama, et seda ei küsitagi, kuid võib juhtuda, et tänu sellele võid saada erilisema tähelepanu osaliseks. Ehk niii nagu see juhtus minu tänahommikusel turvakontrollil Londoni Gatwick lennujaamas. Üldjuhul võin öelda, et lennujaama töötajad on hästi sõbraliku ja abivalmid, ning kui sul on mingi probleem, siis tasub kindlasti julgelt küsida ja mitte häbeneda oma keeleoskuse taset. Igal juhul kontrolliti üle kogu minu koti sisu ... st valmista ennast ette selleks, et oma eriti isiklikud asjad, mida kõigile näidata ei taha, eelnevalt delikaatselt ära pakid. Lisaks asjade väljatõstmisele kontrolliti üle ka mingid bakterid. Õnneks ei olnud mul kaasas mitte ühtegi nendest, mis turvatöötajatele huvi pakkuda võis. Igal juhul oli mul tore vestlus väga meeldiva turvakontrolliga. Soliidne ja tore üle keskea vanem meesterahvas oli.

21.veebruar 2010.a. London Gatwick lennujaam

2010-02-23T19:41:00.005+02:00

Hetkel olles läbinud mõnepäevase seikluse, olen jõudnud tänasesse päeva ja London Gatwick lennujaama ja ootamas oma lennukit, mis väljub 9:30. Suund on Albaania. Seal on mind ees ootamas minu Heifer tegevuse alane ümarlaud, kus koos oma Heifer kolleegidega hakkame arutama Heifer projektide tegevust. Kes Heifer Eesti tegevuse kohta rohkem teada tahab saada, siis oleks üsna mõistlik külastada MTÜ Heifer Estonia kodulehte. Sinna olen ma pannud eestikeelset informatsiooni. Seal saab ka edasi viite rahvusvahelise Heifer International kodulehe peale. Infot peaks jaguma. Loomulikult vajab see koduleht nüüd juba uut täiendamist, aga kahjuks ei ole teistes riikides internet mitte väga vabalt saadaval ja oma vabat aega, istudes lennujaamas, ma selleks kahjuks kasutada pole saanud. Mõttes täitsa oli. Meil Eestis on internetiga muide lood ikka väga hästi. Näiteks Iiirimaal, kus viibisin neljapäevast laupäeva õhtuni, oli net samuti tasuline. 1 tund 3 EUR, siin lennujaamas 1 NAEL 15 minutit. Postkasti jõuab kibedasti läbi vaadata, kuid midagi süvenematult tegema siiski ei hakka. Aga ega see hind nüüd tegelikult päris tappev ju ka pole ... elab üle. Ja kui ikka päris aus olla, siis ega kõike ei peagi ju alati tasuta saama ...

Nagu eilegi, viibis ka meie tänane väljalend 9:30 asemel Tiranasse veidikene. Kui sa ei pea kiirustama järgmise lennuki peale, pole probleemi ja võid asja võtta rahulikult, ning nautida inimeste toimetamisi lennujaamas. Aega saab sisutada mitmete huvitavate tegevustega. Minul, nagu tavaliselt kombeks, on alati minuga kaasas minu arvuti. Alati on ju midagi seal teha ... kas mõni dokument pooleli, või mõni ettekanne ettevalmisisel. No-jah nüüd saan seda aega väga hästi sisustada ka oma reisielamuste kirjutamiseks. Lennukisse minnes on väga kasulik oma elektroonilised aparaadid välja lülitada ... eks see ju arusaadav ole – lennuliiklus meil nii tihe ja aktiivne, et ärme nende elektroonikat segame oma aparaatidega. Kui juba õhus oled, siis võid taas oma lemmikmuusikat kuulata, filme vaadata või arutiga suhelda.

Sissejuhatuseks

2010-02-23T17:16:00.000+02:00

No nii.... meil kõigil on blogid, ja vahel isegi mitu. Minul endal ka on neid administreerimisel päris mitmeid - tööalaseid ja huvitegevusalaseid, ning blogidest olen isiklikult üsna heal arvamusel – seal on hästi palju huvitavaid võimalusi ja ka kasutamine imelihtne.

Siiani olen mõelnud, st iseendast ja oma tegemistest kirjutamine ... on vist liiga enesekeskne ja mitte eriti vajalik. Aga olles praegu üsna pikalt reisil ja kogedes mitmeid huvitavaid seiklusi, tuli mulle tee peal olles pähe mõte, et miks ka mitte ... kirjutada oma reisielamustest ja huvitavamatest seikadest. Ja lisaks, miks mitte lisada sinna juurde mõni väike näpunaide, mis mõnele teiselegi lugejale ehk samasse riiki ja kohta sattudes vajalikuks võiks osutuda. Ja eks mul endalgi on pärast kindlasti hea meenutada ja huvitavamaid seiku meelde tuletada.

Minu kirjatükid saavad olema kirjutatud täiesti vabas stiilis ja tuginedes hetkeemotsioonidele ja kogetule, ehk nii nagu asjad sellel hetkel on ja minule tunduvad. Artiklite ja uudiste nõudeid ma siinkohal kindlasti järgma ei hakka. Loomulikult, kirjavigu püüan ikka vältida. Ja kui vähegi võimalik, et oma reisikirjeldust meeleolukamaks teha, püüan lisada siia ka videolõike ja pilte. On üsna kindel, et see blogi saab olema üsna minu töö- ja huvidekeskne, aga ... see ta ju ongi - minu ja minu enda elamuste ja reisikirjade kogumik. Enamus reisid on olnud põhiliselt minu tööalase tegevusega seotud ja seetõttu saab siit ka süvendatumalt ülevaade nendest üritustest, mistõttu reisi ette olen võtnud. Päris puhkusereise ... vaevalt et mul ette saab tulema, aga ... ära iial ütle iial.

Kõigile, kes siia lehele lugema satuvad, soovin aga meeleolukaid lugemismuljeid ja kindlasti ka hästi toredaid isiklikke reisielamusi.