Kuna väikene kogemus Oslos olemas, vaatasin seekord väga täpselt, et õige värava ülesse leian. Täpselt samal aja läks Londoni poole 2 lennukit. Kuid kui jälgida lennu numbrit, on asi ok. Igal juhul ... kuigi väljalend hilines, saime me lõpuks kenasti lennuki peale ja alustasime oma reisi.
Et ma ei olnud osanud omale aknaalust kohta küsida, istusin vahekäigu ääres. Minu pinginaabriks sai üks üsna tõbine ja tatise välimusega naisterahvas. Kuna meie taga oli iste vaba, küsisin stjuardessilt luba sinna ümber istuda. Seda mulle lahkelt ka lubati. Ei taha öelda, et ma haigusi väga kardaks ja mingi esteet oleks, aga ... kindlasti ei ole eriti meeldiv kui silmnähtavalt haige inimese kõrvale satud ja tema tatistamise kaasosaleja pead olema. Muidugi ... jõudsin ma mõelda, et mis saab kui tõesti endalgi reis planeeritud ja viimasel hetkel higeks jääd ... lennupiletid ei ole mitte ju kõige odavam lõbu ...
Igal juhul olin ma lõpuks Londoni lennujaamas. Ja sealt said alguse minu seiklused minu pagasiga. Dublini lennujaamas avaldasin check-is’is oma soovi pagasiga Inglismaal kohtuda ja mida mulle ka kindlasti lubati. Mida aga pagasilindi pealt ei tulnud, oli lõpuks minu reisikott. Mh ... mitte väga meeldiv üllatus, muide. Kuigi, nagu ma juba oma eelnevas kirjatükis mainisin, ka mitte paanikasse ajav. Tegin kiire kalkulatsiooni, et mõned päevad peaks ma täiesti hakkama saama. Ja kuna mul oli ka pagasi kindlustus tehtud, siis üldjuhul ma ei muretsenud väga.
Pagasiinfo noormees võttis paar kõnet ja sai teada, et mu pagas on täiesti olemas ja mul oli lootus ta järgmisel hommikul kätte saada. Lahkusin selle teadmisega, olles oma pagasi otsisimisega tegeledes viitnud lennujaamas rohkem aega kui selleks planeerisin. Esialgu tegi mulle muret asjaolu, et lahkusin lennujaamast ilma igasuguse dokumendita oma pagasi osas ja kuidas järgmisel päeval kellelegi tõestada, et ma oma pagasit juba kätte ei saanud ... aga ... võtsin asja rahulikult, „juhtuvad õiged asjad“ ja lootsin, et pole probleemi ... asjad saab ju tegelikult kõik uued, kui peakski nad kaduma minema. Muideks, pagasi sain ma täitsa kätte, järgmisel päeval. Tirana lennujaamast. Check-in töötaja jättis mulle mainimata, et ma ei peagi oma pagasit Londonis kätte saama, vaid et nad saadavad mu pagasi otse Albaaniasse. Nii et siit väike õpetus – kui reis on pikem kui ühest punktist teise ja tegemist on ühe ja sama lennufirmaga, siis vaata oma pagasipiletit ... võib-olla sa ei peagi oma reisikoti pärast muretsema.
Kui siiani on mu reisi ajal kõik inimesed olnud abivalmid ja toredad, siis õnnestus mul Londoni lennujaamas kohata ka veidi väsinumat ja tõredamat töötajat. Nimelt küsisin hotelli broneerimise kassa töötaja käest infot, kuidas ma saan oma hotelli juurde. Vastus oli suhteliselt tõre ja ebameeldiv ... aga eks me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on halvemaid päevi ... kuigi ... teenindajana, pole see vist õige koht oma tujude väljanäitamiseks.
No nii ... ega see kirjutamine just kõige kergem tegevus ei ole ... peab tunnistama. Ja seda eriti siis kui vahepeal uued reisielamused peale tulevad ...
Aga jätkame Inglismaaga.
Üldjuhul on London Gatwicki lennujaamast hotelli saamine tunduvalt lihtsam kui ma arvasin. Kui võtad lennujaamast suuna välja ja otsid ülesse bussipeatused, siis otse seal on neil ühendus lähimate hotellidega. Minu hotell oli seekord ..., lennujaamast lõuna terminalist kolmas peatus. Pileti saab bussi pealt (see tähendab, et mõistlik on mingit kogust kohalikku valuutat ikka taskus hoida), 3 naela ja buss viib su otse hotelli ukse ette. Hotell oli asjalik, ehk nn täitsa tavaline nagu ikka. Teenindus hästi kodune ja armas ... mulle sattusid noored vabalt lõbusad ja toredad inimesed. Internetti kasutada hotellis ei olnud. Küll aga lubati mul hotelli kohalikku arvutit kasutada ja oma mailidele pilk peale visata. Neid ikka koguneb ... IT ajastul on nii häid kui kehvemaid külgi ... ja kui netti käepärast ei ole kogu aeg, siis paratamatul kogunevad ka mõningad kirjad, mida kohe lugeda, ja/või vastata ei jõua. Loodan, et kirjade kirjutajad ja vastuste ootajad on mõistvad selles osas.
Aga nüüd edasi ... hommikune reis lennujaama kulges täiesti viperusteta. Buss korjas mu hotelli eest peale (väljus iga 15 minuti järelt, pileti sain osta hotelli administraatorilt, ja võimalus on seda alati teha bussijuhi käest, nii et pileti saamise pärast minu arvates ei peaks üldse muret tundma, kuigi nii mõnedki tuttvavad on mulle sellest vahest hirmulugusid rääkinud).
Londoni lennujaamas sain teada ka asjaolu, et minu reisikott peaks mind ootama Tirana lennuki peal ja muretsemiseks pole põhjust ... kui, siis vaid siis kui ma teda Albaanias ei kohta. Et olin lennujaamas piisavalt varakult, jõudsin seal veidi ringi jalutada ja õigel ajal õiges väravas olla.
Väljalend hilines ... aga ... kuna mulle tulid mu Albaania kolleegid nagunii lennujaama vastu, siis oli minu mureks vaid reisi nautida. Ja seda tegin ma seekord täiega ... istekoht lennuki viimases reas + 3 tundi fantastilisi vaateid. Maandumisega oli ehk lennukil veidi tugevama tulle tõttu rohkem tegemist, kuid nagu ma kirjutasin oma õhkutõusmise ja maandumine rubriigis ... see ongi lendamise juures üks lahedamaid osasid.
Et ma ei olnud osanud omale aknaalust kohta küsida, istusin vahekäigu ääres. Minu pinginaabriks sai üks üsna tõbine ja tatise välimusega naisterahvas. Kuna meie taga oli iste vaba, küsisin stjuardessilt luba sinna ümber istuda. Seda mulle lahkelt ka lubati. Ei taha öelda, et ma haigusi väga kardaks ja mingi esteet oleks, aga ... kindlasti ei ole eriti meeldiv kui silmnähtavalt haige inimese kõrvale satud ja tema tatistamise kaasosaleja pead olema. Muidugi ... jõudsin ma mõelda, et mis saab kui tõesti endalgi reis planeeritud ja viimasel hetkel higeks jääd ... lennupiletid ei ole mitte ju kõige odavam lõbu ...
Igal juhul olin ma lõpuks Londoni lennujaamas. Ja sealt said alguse minu seiklused minu pagasiga. Dublini lennujaamas avaldasin check-is’is oma soovi pagasiga Inglismaal kohtuda ja mida mulle ka kindlasti lubati. Mida aga pagasilindi pealt ei tulnud, oli lõpuks minu reisikott. Mh ... mitte väga meeldiv üllatus, muide. Kuigi, nagu ma juba oma eelnevas kirjatükis mainisin, ka mitte paanikasse ajav. Tegin kiire kalkulatsiooni, et mõned päevad peaks ma täiesti hakkama saama. Ja kuna mul oli ka pagasi kindlustus tehtud, siis üldjuhul ma ei muretsenud väga.
Pagasiinfo noormees võttis paar kõnet ja sai teada, et mu pagas on täiesti olemas ja mul oli lootus ta järgmisel hommikul kätte saada. Lahkusin selle teadmisega, olles oma pagasi otsisimisega tegeledes viitnud lennujaamas rohkem aega kui selleks planeerisin. Esialgu tegi mulle muret asjaolu, et lahkusin lennujaamast ilma igasuguse dokumendita oma pagasi osas ja kuidas järgmisel päeval kellelegi tõestada, et ma oma pagasit juba kätte ei saanud ... aga ... võtsin asja rahulikult, „juhtuvad õiged asjad“ ja lootsin, et pole probleemi ... asjad saab ju tegelikult kõik uued, kui peakski nad kaduma minema. Muideks, pagasi sain ma täitsa kätte, järgmisel päeval. Tirana lennujaamast. Check-in töötaja jättis mulle mainimata, et ma ei peagi oma pagasit Londonis kätte saama, vaid et nad saadavad mu pagasi otse Albaaniasse. Nii et siit väike õpetus – kui reis on pikem kui ühest punktist teise ja tegemist on ühe ja sama lennufirmaga, siis vaata oma pagasipiletit ... võib-olla sa ei peagi oma reisikoti pärast muretsema.
Kui siiani on mu reisi ajal kõik inimesed olnud abivalmid ja toredad, siis õnnestus mul Londoni lennujaamas kohata ka veidi väsinumat ja tõredamat töötajat. Nimelt küsisin hotelli broneerimise kassa töötaja käest infot, kuidas ma saan oma hotelli juurde. Vastus oli suhteliselt tõre ja ebameeldiv ... aga eks me kõik oleme inimesed ja meil kõigil on halvemaid päevi ... kuigi ... teenindajana, pole see vist õige koht oma tujude väljanäitamiseks.
No nii ... ega see kirjutamine just kõige kergem tegevus ei ole ... peab tunnistama. Ja seda eriti siis kui vahepeal uued reisielamused peale tulevad ...
Aga jätkame Inglismaaga.
Üldjuhul on London Gatwicki lennujaamast hotelli saamine tunduvalt lihtsam kui ma arvasin. Kui võtad lennujaamast suuna välja ja otsid ülesse bussipeatused, siis otse seal on neil ühendus lähimate hotellidega. Minu hotell oli seekord ..., lennujaamast lõuna terminalist kolmas peatus. Pileti saab bussi pealt (see tähendab, et mõistlik on mingit kogust kohalikku valuutat ikka taskus hoida), 3 naela ja buss viib su otse hotelli ukse ette. Hotell oli asjalik, ehk nn täitsa tavaline nagu ikka. Teenindus hästi kodune ja armas ... mulle sattusid noored vabalt lõbusad ja toredad inimesed. Internetti kasutada hotellis ei olnud. Küll aga lubati mul hotelli kohalikku arvutit kasutada ja oma mailidele pilk peale visata. Neid ikka koguneb ... IT ajastul on nii häid kui kehvemaid külgi ... ja kui netti käepärast ei ole kogu aeg, siis paratamatul kogunevad ka mõningad kirjad, mida kohe lugeda, ja/või vastata ei jõua. Loodan, et kirjade kirjutajad ja vastuste ootajad on mõistvad selles osas.
Aga nüüd edasi ... hommikune reis lennujaama kulges täiesti viperusteta. Buss korjas mu hotelli eest peale (väljus iga 15 minuti järelt, pileti sain osta hotelli administraatorilt, ja võimalus on seda alati teha bussijuhi käest, nii et pileti saamise pärast minu arvates ei peaks üldse muret tundma, kuigi nii mõnedki tuttvavad on mulle sellest vahest hirmulugusid rääkinud).
Londoni lennujaamas sain teada ka asjaolu, et minu reisikott peaks mind ootama Tirana lennuki peal ja muretsemiseks pole põhjust ... kui, siis vaid siis kui ma teda Albaanias ei kohta. Et olin lennujaamas piisavalt varakult, jõudsin seal veidi ringi jalutada ja õigel ajal õiges väravas olla.
Väljalend hilines ... aga ... kuna mulle tulid mu Albaania kolleegid nagunii lennujaama vastu, siis oli minu mureks vaid reisi nautida. Ja seda tegin ma seekord täiega ... istekoht lennuki viimases reas + 3 tundi fantastilisi vaateid. Maandumisega oli ehk lennukil veidi tugevama tulle tõttu rohkem tegemist, kuid nagu ma kirjutasin oma õhkutõusmise ja maandumine rubriigis ... see ongi lendamise juures üks lahedamaid osasid.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar