18.veebruar - Dublini lennujaam oli minu jaoks üllatavalt lihtne ja lennujaamast Dublini lennujaama saamine bussiga ei olnud mingi problem. Muidugi ... soe soovitus – enne kui reisima lähed, uuri välja võimalikud transpordivahendid, millega punktist A punkti B liikuda saad. Kui kodutöö eelnevalt tehtud, on eksimise võimaliks minimumi viidud. Lisaks saab lennujaama infoletist küsida kohalikku kaarti ja muud vajalikku infot.
Bussipeatused asusid otse lennujaama ees. Pileti saab osta nii lennujaama infoletist, kui ka bussi pealt. Hind oli sama, 6 EUR üks ots. Edasi-tagasi pilet 10 EUR ja piiramatute sõitude arvuga pilet kolmeks päevaks 13 EUR. Kuna mul oli teada, et tagasi tuleb nagunii tulla taksoga, oli mul mõistlik võtta ühe otsa pilet. Kuigi ... kui oleks tahtnud bussidega ka veidi linna mööda ringi sõita ja kohaliku eluga tutvuda, oleks 3 päeva pilet igati mõistlik lahendus olnud.
Nii, 35 minutit sõitu ja ma olin Dublini kesklinnas. Armas, rahulik ja kena linn. Selline kodune ja hubane. Rahaühik EUR, ja autojuhidistuvad oma rooliga valel pool meie jaoks. Sellest ei saanud esialgu arugi, kuid bussi uks oli valel pool. Üldiselt sain oma elamuse „tagurpidi“liiklusega kätte 2008 aastal, kui Eesti Hobusekasvatajate Seltsi seltskonnaga tegime ühiselt viimase peal reisi Inglismaale. Esimesel korral oli teispidi liiklus tõsiselt imelik ja naljakas, kuid inimene harjub kõigega.
Õnneks jõudsin Dublinisse piisavalt varakult, et veidi reisist puhata ja õhtul koos oma seltskonnaga/kaaskolleegidega ühisele koosviibimisele minna. Õhtune kokkusaamine oli meil väga huvitavas kohas – nimelt oli endine kirik ümber ehitatud kohvikuks-baariks. Seda on päris raske seletada, kuidas on võimalik kokku panna vana kultuur ja tänapäevane kohvik ... kirik baarina – seda peab ise kogema. Igal juhul oli tegemist ühe hästi laheda ja toreda kohaga. Lisaks õhtune jalutuskäik läbi linna hotelli ... tänavatel mõned inimesed jalutamas ... ilm kevadiselt soe ... fantast!
19.veebruar oli meil planeeritud konverents, mis oli pühendatud Iiirimaa vaesuse ja tõrjutuse fookusnädalale. Osalejaid oli ca 250 ringis ja üritus oli korraldatud väga heal tasemel. Kavas ei olnud mitte ainult ettekannete kuulamine, vaid osa tööst tegime töögruppides, kus igaüks sai oma sõna sekka öelda.
Loomulikult ei möödu sellised üritused ilma õhtuse koosviibimise ja õhtusöögita. Selleks korraks oli välja valitud meile väike pubi, mis asus Dublinist ca 1 tunni busiisõidu kaugusel. Koht oli kohalik ja meelde jäid maitsvad iiripärased toidud ning vahva kolme mehe ansambel oma etteastega (laulud+naljad sinna vahele). Muhedad mehed olid.
Vapustava elamuse andis aga meile kohalik tantsutrupp oma steptantsu kavaga ... seda on raske kirjeldada ... vaadata oli viimase peal ilus, kuigi tantsimine ... oli ikka päris paras katsumus. Noormees oli pärast oma kavaosa päris võhmal. Kes tantsinud on, see teab, mida räägin. Ja oma etteastet esitasid nad ikka täie hingega. Väga tore elamus... ja väga tore võimalus tutvuda oma kolleegidega EAPN raames.
20.veebruaril oli meil juba käsil tõsisem töötegemine EAPN sotsiaalse kaasatuse töögrupis. Kuna mina esindasin Eestit selles esimest korda, siis oli asi mulle veel tätsa uus ja ettearvamatu, mis toimuma hakkab. Võõrustas meid kohalik MTÜ, kes tegeleb kohalikul tasandil koolituste läbiviimisega. Võib öelda, et nende tegevus on väga hästi läbi mõeldud, ning toimiv. Meie grupp tundis ennast keskuses väga hästi ja koduselt.
Töögrupi osas oli aga tegemist tõsise tööga sõna otseses mõttes.
Bussipeatused asusid otse lennujaama ees. Pileti saab osta nii lennujaama infoletist, kui ka bussi pealt. Hind oli sama, 6 EUR üks ots. Edasi-tagasi pilet 10 EUR ja piiramatute sõitude arvuga pilet kolmeks päevaks 13 EUR. Kuna mul oli teada, et tagasi tuleb nagunii tulla taksoga, oli mul mõistlik võtta ühe otsa pilet. Kuigi ... kui oleks tahtnud bussidega ka veidi linna mööda ringi sõita ja kohaliku eluga tutvuda, oleks 3 päeva pilet igati mõistlik lahendus olnud.
Nii, 35 minutit sõitu ja ma olin Dublini kesklinnas. Armas, rahulik ja kena linn. Selline kodune ja hubane. Rahaühik EUR, ja autojuhidistuvad oma rooliga valel pool meie jaoks. Sellest ei saanud esialgu arugi, kuid bussi uks oli valel pool. Üldiselt sain oma elamuse „tagurpidi“liiklusega kätte 2008 aastal, kui Eesti Hobusekasvatajate Seltsi seltskonnaga tegime ühiselt viimase peal reisi Inglismaale. Esimesel korral oli teispidi liiklus tõsiselt imelik ja naljakas, kuid inimene harjub kõigega.
Õnneks jõudsin Dublinisse piisavalt varakult, et veidi reisist puhata ja õhtul koos oma seltskonnaga/kaaskolleegidega ühisele koosviibimisele minna. Õhtune kokkusaamine oli meil väga huvitavas kohas – nimelt oli endine kirik ümber ehitatud kohvikuks-baariks. Seda on päris raske seletada, kuidas on võimalik kokku panna vana kultuur ja tänapäevane kohvik ... kirik baarina – seda peab ise kogema. Igal juhul oli tegemist ühe hästi laheda ja toreda kohaga. Lisaks õhtune jalutuskäik läbi linna hotelli ... tänavatel mõned inimesed jalutamas ... ilm kevadiselt soe ... fantast!
19.veebruar oli meil planeeritud konverents, mis oli pühendatud Iiirimaa vaesuse ja tõrjutuse fookusnädalale. Osalejaid oli ca 250 ringis ja üritus oli korraldatud väga heal tasemel. Kavas ei olnud mitte ainult ettekannete kuulamine, vaid osa tööst tegime töögruppides, kus igaüks sai oma sõna sekka öelda.Loomulikult ei möödu sellised üritused ilma õhtuse koosviibimise ja õhtusöögita. Selleks korraks oli välja valitud meile väike pubi, mis asus Dublinist ca 1 tunni busiisõidu kaugusel. Koht oli kohalik ja meelde jäid maitsvad iiripärased toidud ning vahva kolme mehe ansambel oma etteastega (laulud+naljad sinna vahele). Muhedad mehed olid.
Vapustava elamuse andis aga meile kohalik tantsutrupp oma steptantsu kavaga ... seda on raske kirjeldada ... vaadata oli viimase peal ilus, kuigi tantsimine ... oli ikka päris paras katsumus. Noormees oli pärast oma kavaosa päris võhmal. Kes tantsinud on, see teab, mida räägin. Ja oma etteastet esitasid nad ikka täie hingega. Väga tore elamus... ja väga tore võimalus tutvuda oma kolleegidega EAPN raames.
20.veebruaril oli meil juba käsil tõsisem töötegemine EAPN sotsiaalse kaasatuse töögrupis. Kuna mina esindasin Eestit selles esimest korda, siis oli asi mulle veel tätsa uus ja ettearvamatu, mis toimuma hakkab. Võõrustas meid kohalik MTÜ, kes tegeleb kohalikul tasandil koolituste läbiviimisega. Võib öelda, et nende tegevus on väga hästi läbi mõeldud, ning toimiv. Meie grupp tundis ennast keskuses väga hästi ja koduselt.
Töögrupi osas oli aga tegemist tõsise tööga sõna otseses mõttes.
Peale kõikide osalevate riikide tutvustust, tulid arutusele konkreetsed teemad vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse teemadel, eesmärgiga teha ettepanekuid EU seadusandlusesse olukorra parandamiseks riikides. Infot sain mina sellelt kohtumiselt päris palju ja selgemaks sai ka teiste riikide tegevus EAPN vallas. Koos olid väga asjalikud ja töised inimesed. Huvitav oli jälgida ja olla kaasatud aruteludesse. Peale minu oli töögrupis veel teisigi uusi osalejaid ja kui vanmad olijad tundsid veidi muret, kas meie, uued, teemadega kaasa jõuame, siis lohutasin neid, et küll meie hakkama saame – esimene kord on ikka alati asi uus ja veidi võõras, kuid järgmisel korral oskab juba palju paremini sõna sekka öelda. Ja ... alati ei olegi vaja väga pikalt rääkida ... pikka juttu tavaliselt lõpuni kuulata ei viitsita - mõjub paremini, kui ütled lühidalt ja konkreetselt.
Kuna minu lennuk Londonisse pidi minema kell 18:55, siis töögrupi tegevusest ma päris lõpuni osa võtta ei saanud. Õnneks oli veel paar minu kolleegi, kes pidid varasema lennuga lahkuma. Nii saime kokku hoida ja ühise takso võtta. Taksosõit on üldiselt üsna kallis ja see läks meil maksma (ca 40 minutit sõitu) ca 50 EUR. Õnneks jagasime selle summa kolme peale. Ja lisaks oli hea, et minu Küprose kolleegi lennuk pidi minema ca 0,5 tundi varem kui minu oma, siis ei olnud mul muretseda mitte miskit ... kui tema oma lennukile jõuab, jõuan mina igal juhul.
Nii ta oli ... meil jäi tunnikene lennujaamas aega ülegi. Ja nii ma veetsin selle aja seekord mitte oma arvutiga, vaid kolme toreda Küprose noormehe seltsis ... kommentaarid siinkohal on vist üleliigsed. Huvitav kultuur ja lahedad inimesed. Tegelikult olid nad ka lisaks veel sõbrad omavahel ja osalesid minuga koos samal konverentsil. Mul oli hea võimalus nad lennukile lehvitada ja siis oma lennuki väljumisvärav Londonisse ülesse otsida.
Kuna minu lennuk Londonisse pidi minema kell 18:55, siis töögrupi tegevusest ma päris lõpuni osa võtta ei saanud. Õnneks oli veel paar minu kolleegi, kes pidid varasema lennuga lahkuma. Nii saime kokku hoida ja ühise takso võtta. Taksosõit on üldiselt üsna kallis ja see läks meil maksma (ca 40 minutit sõitu) ca 50 EUR. Õnneks jagasime selle summa kolme peale. Ja lisaks oli hea, et minu Küprose kolleegi lennuk pidi minema ca 0,5 tundi varem kui minu oma, siis ei olnud mul muretseda mitte miskit ... kui tema oma lennukile jõuab, jõuan mina igal juhul.
Nii ta oli ... meil jäi tunnikene lennujaamas aega ülegi. Ja nii ma veetsin selle aja seekord mitte oma arvutiga, vaid kolme toreda Küprose noormehe seltsis ... kommentaarid siinkohal on vist üleliigsed. Huvitav kultuur ja lahedad inimesed. Tegelikult olid nad ka lisaks veel sõbrad omavahel ja osalesid minuga koos samal konverentsil. Mul oli hea võimalus nad lennukile lehvitada ja siis oma lennuki väljumisvärav Londonisse ülesse otsida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar