Maandumine ja õhkutõusmine

Lennukist veel. Maandumine ja õhkutõusmine. Kuigi elektroonilisi seadmeid kasutada pole lubatud, proovisin seekord kasuteguri anda oma kõrvaklappidele. Õhku tõusmisel ja maandumisel on hetk, kui kõrvad kipuvad lukku minema, ja veidi haiget tegema (õhurõhu muutus ... huvitav on lennukis jälgida, et kõige rohkem reageerivad õhurõhu muutusele lapsed ... sellel hetkel võid kuulda nende nuttu.), selle vältimiseks on hea närida nätsu ja mulle ka see kõrvaklappide/troppide asi täitsa sobiks ..., kuid ... siin see „kuid“. Sain täna taas jupi targemaks, kui seda meetodit kasutada proovisin ja stjuardess mul need ära võtta palus.
Enne lennukist väljumist küsisin stjuardessi käest, et miks need keelatud on. Asi lihtne ja loogiline – kui klapid-tropid kõrvades, siis ei pruugi kuulda vajalikul ajal sulle olulist infot ... turvalisus eelkõige ja eks lennuinimesed tea ju kõikse paremini, mis milleks hea on.

Nii et arvestame sellega, et troppe lennukis me ei kasuta. Muidugi ... omast kogemusest lähtudes – oma esimestel reisidel olin oma kõrvadega täitsa hädas, aga viimasel ajal pole enam üldse probleeme, ehk ainult endine hirm selles osas on sisse jäänud. Selle kohta ma kuskilt lugesin, et kõrvad harjuvad lendamisega ära ja ei anna peatselt üldse oluliselt tunda. Nii et närime hetkel nätsu ja naudime õhkutõusmist ja maandumist. Tegelikult on need lennu jooksul kõige lahedamad asjad. Nagu ameerika mäed ja paar hüpekat ka seejuures.

Õhkutõusmist ja maandumist tulebki mõnuga võtta, siis nad sellised ongi. Karta pole ju lennusõidu ajal mitte midagi ... olles üleval kõrgel pilvede vahel, tunned kui väike on tegelikult inimene ... ja kui midagi juhtuma peakski, siis toimub asi suht kiiresti ja teha pole nagunii miskit. Isegi kisamine ei aita asjale kaasa. Reaalne? Nii et jääme taas selle juurde, et „juhtuvad õiged asjad“. Ja naudime neid juhuseid ning juhtumisi, mida elu meile ette veeretab täis positiivsust ja lahedat suhtumist.