esmaspäev, 26. aprill 2010

Saaremaal 19..20. aprill 2010.a.

Saaremaale minek käib ikka teadaolevalt praamiga üle väina. Hetkel on suvitajaid vähe ja seetõttu ei ole veel vajalik enne ülesõitu praamipiletit broneerida. Suve poole on see tegevus aga igati mõistlik, kui ei taha pikas praamisabas passida.

Igal juhul seekord õnnestus mul vaid 30 sekundit hilineda, et täistunnisest praamist maha jääda.

Õnneks on Saaremaa praamidega selline lugu, et nende sõidugraafik on neil üsna sage ja väga pikalt uut praami ootama ei pea. Kuna minu planeertud väljasõit jäi fotokonkursi projekti koostamise ja esitamise pärast tunduvalt hiljemaks, siis kahjuks luhtusid kõik mu plaanid veel õhtul mõnda Heifer pere külastada – ei ole ju sobiv lihtsalt niisama kella üheksast õhtul ukse taha ilmuda ja öelda, et tere mina siin. Võtsin seega siis otse suuna oma öömaja poole.

Järgmisel päeval alustasin oma Saaremaa tuuri. Seekord oli mul plaanis liikuda marsruudil Lümanda – Sõrve - Kuressaare – Tõnija – Heltermaa.

Enne veel väike kõrvalpõige Karujärve äärde – tõeliselt tore koht. Selle koha kohta peaks ütlema, et ilma seal käimata jääb nagu millestki puudu ... vähemalt minu jaoks. Sai seal käidud juba lapsepõlves, kui Karujärve oli väga populaarne koht. Ehk tänapäeval on asjalood veidi teised ja võimalusi rohkem, kuid loodus on seal kena ja omanikud teevad tõsist tööd puhkusetingimuste arendamiseks.

Elamus - seekord õnnestus mul näha ka Karujärve kohalikku „Nõiakaevu“ ja minu poolt pilt teile vaatamiseks ongi siin ülalpool.

Nagu eelpool mainitud võtsin ma seekord ette mereäärse teekonna marsruudil Lümanda – Sõrve - Kuressaare – Tõnija – Heltermaa. Eriti meeleolukas ja ilus oli mereäärne teekond Lümandalt Sõrve. Kes pole sealkandis käinud, siis täitsa soovitan. Sõita saab täitsa peaaegu mere äärt pidi ja loodus on fantastiliselt kena.








Eriti vahva oleks seal sõita rattaga või hobusega, ka jalgsimatk oleks täitsa tore. Mina aga pidin seekord läbi ajama autoga, sest plaan oli mitut peret külastada ja õhtul veel praami peale ka jõuda.







Praami peale jõudmine jäi küll veidi viimasele minutile, sest juttu jätkus meil kauemaks. Tavaliselt oleks ma praami peale ilusasti mahtunud, kuid kunagi ei saa millegi peale päris kindel olla, sest kui sadamasse jõudsin ja suuri rekkaid ja metsaveoautosid nägin, tekkis küll kahtlus, et sadamasse maha ma seekord jään ... õnneks olid autode paigaldajad päris tublid, ning mind pandi pisikesse vahesee ilusasti paika. Lisaks sai peale ka veel üks järelkäruga sõiduauto. Praam täiesti täis, autosid ...

Sellest väike õppetund – ka varakevadisel ajal ei saa jääda lootma selle peale, et turistidete ja suvitajate hooaeg veel alanud ei ole. Kui ikka tead, mis kell praamil tahad olla, siis osta neti kaudu elektrooniline pilet ja kunagi ei ole probleemi pealesaamisega.

Väike elamuslik meenutusseiklus Saaremaa praamisõidust. Mäletan, kuidas mõned aastad tagasi Ekut ja Rositat Saaremaalt ära tõime. Siis ka tahtsin ette kindlaks päevaks ja ajaks broneerigu ära teha, mis mingil põhjusel ei õnnestunud. Ja siis ... sattusime õnnetult mingi erakonna suvepäevade peale ja passisimegi praami üldsabas kokku 7 tundi. Ikka 1 meetri kaupa edasi liikudes. Vahel ka tagasi, sest tihtipeale oli üks auto sabas seismas ja enne praami väljumist jõudsid „sõbrad“ ka kohale. Ja nii me siis seal olimegi. Muuidugi, midagi eriti hullu nüüd ka ei olnud – tegemist oli septembrikuuga ja ilmad piisavalt jahedad, et hobustel palav ei hakanud. Kuna heinad olid ka olemas ja vahepeal pakkusime neile juua ka, siis tulime ilusasti toime. Kõige õnnetum oli see seik, kus minu hobuveok koos minu hobustega lasti praami peale ja mina olin esimene auto, mis maha jäeti (kuigi ruumi oleks minu auto jaoks vee piisavalt olnud). Treileriga autojuht (kellel puudusid täiesti kogemused hobustega, ja veel võõraste hobustega, küll palus, et minu auto ka peale võetaks ... ja sama tegin mina oma autos ... aga kus sa sellega! Ja nii siis istusingi mina sadamas oodates järgmist praami ja minu treileri juht oli istunud kogu aeg hobuste juures pöialt hoides, et mitte midagi ei juhtuks. Õnneks läks kõik ilusasti. Mind lasti esimesena järgmisele praamile ja hobused sain kätte Pärnus. Koju jõudsime öösel kell kolm. Hobuste mahavõtmine ja öörahu. Kõik, mis hästi lõppeb, on hästi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar